TÕNIS SAARTS: Kas demokraatia on Eestis ohus?

Sajaprotsendiliselt ei saa ühtegi võimalust välistada, kuid julgen väita, et muretsemiseks pole erilist põhjust. Eestlaste toetus demokraatiale kui valitsemisvormile on üsna võrreldav Lääne-Euroopa vanade demokraatiatega ning on ka endiste sotsialismimaade seas üks kõrgemaid.

Seda näitab viimane Gallup Internationali uuring, kus vaadati inimeste nõusolekut väitega: “Demokraatial on oma puudused, aga see on siiski parim valitsemissüsteem.” Eestis pooldas antud seisukohta 77% vastajatest.

Võrdluseks: Suurbritannias 78%, Saksamaal 76%, Soomes 83% ja Prantsusmaal 84%, Taanis 93%. Teatud vahed on küll sees, aga häbeneda pole midagi, eriti kui me vaatame end Kesk- ja Ida-Euroopa kontekstis, kus oleme koos tšehhidega (77%) kindlasti üks demokraatialembelisemaid. Läti ja Leedu jäävad meist maha (toetus demokraatiale vastavalt 69% ja 70%). Venemaal peab demokraatiat parimaks mõeldavaks valitsemisvormiks veidi üle poole elanikest (57%). Ilmselt peitub siin ka põhjus, miks Putini viimastel aastatel võetud kurss suukorvistatud ja tsentraliseeritud ühiskonna poole suurt osa venelasi eriti murelikuks ei tee.

Toetus demokraatiale kui valitsemissüsteemile on üks tahk, rahulolu demokraatia reaalse toimimisega aga teine, ja siin pole Eestil küll enam põhjust rahuloluks. Kõigest 29% Eesti elanikest arvab, et Eestit valitsetakse praegu rahva tahte kohaselt. Võime end lohutada, et Kesk ja Ida-Euroopa lõikes pole pilt palju parem.

Leedulased ja poolakad näivad olevat veelgi enam pettunud. Vaadates lääne poole, on pilt riigiti väga erinev. Näiteks sakslased ja prantslased on olukorraga enam-vähem sama rahulolematud kui eestlased, samas aga Põhjamaades leiavad keskeltläbi pooled kodanikest, et nende valitsused arvestavad küll rahva tahtega. Olukord Tšehhis on samuti võrreldav pigem Põhjala kui Eestiga.

Ebaõiglased valimised?

Hoopis rohkem muret tekitab aga see, kuidas eestlased valimistesse suhtuvad. Kõigest 50% on veendunud, et Eestis toimuvad valimised on vabad ja õiglased. Lääne-Euroopas on vastav näitaja 77%. Jah, jällegi võime end lohutada, et Lätis, Leedus, Poolas, Ukrainas ja Venemaal on veelgi vähem neid, kes oma valimisi vabadeks ja õiglasteks peavad. Samas aga, kui Eesti näitajad jäävad selles küsimuses märgatavalt alla isegi sellistele riikidele nagu Rumeenia (60%), Kosovo (66%) ja Horvaatia (66%), pole juubeldusteks justkui põhjust. Antud õnnetu 50% ühtib ka meie viimaste aastate valimisaktiivsuse näitajatega. Küsimus pole selles, et eestlased arvaks nagu tulemusi otseselt võltsitaks, vaid nad tunnetavad, et nendega püütakse manipuleerida – kahtlustatakse, et valimistulemused on juba ette kusagil parteikontorites või ajalehetoimetustes ära otsustatud. Ilmselt tulebki siin ennekõike paralleele tõmmata usalduse kahanemisega trükiajakirjanduse vastu. Tunnetatakse, et meedia on erapoolik ja see paneb kahtlema valimiste õigluse printsiibis.

Seega pole probleem selles, et eestlased oleks pettunud demokraatias kui valitsemisvormis. Rahulolematud ollakse demokraatia toimimisega. Probleemid on kinni rabedas poliitilises kultuuris, ebastabiilsuses, võimuteostajate ebariigimehelikus isekuses, suurenevas varanduslikus kihistumises jne.

Kas on võimalik, et süvenev rahulolematus ja võõrandumine võib siiski viia ka pettumusele demokraatias endas? See on vähetõenäoline. Esiteks tuleb arvestada, et Eestis töötab väga hästi skeem, mis seostab demokraatiat riikliku iseseisvusega ja vastandub varasemale totalitaarsele süsteemile. Teiseks pole võimalik, et mõni EL-i ja NATO-sse kuuluv väikeriik asuks autoritaarsele teele ilma, et see tähendaks klubist väljaheitmist ja majandussanktsioone.