TÕNIS PALTS: Eesti Raudtee ei erutaks isegi Leninit

Veel üks oli Lennart Meri. Meri ei olnud mitte ainult erakordne riigimees, ta oli nähtus. 3 + 1 sündmust olid efektiivne erastamine, liitumine Euroopa Liiduga ja efektiivne ettevõtluse tulumaksuseadus. Veel üks oli muidugi iseseisvumine. See ei olnud sündmus, see oli nähtus.

Nüüd on aga valitsus eesotsas peaministriga hakanud seda edulugu tagasi kruttima. Esimene natsionaliseerimine on toimumas – Eesti Raudtee aktsiate tagasiost. Mis on järgmine? Lenini plaani järgi tuli kõigepealt ära võtta raudteevaksalid ja telegraaf. Infrastruktuuriettevõttena on Eesti Telekom kindlasti palju olulisem kui Eesti Raudtee, kuid ilmselt ei tuleks selline jaburus pähe isegi Ansipile ja Savisaarele. Sest Telekom ei ole riigi elutähtsate funktsioonide tagamise mõttes enam oluline infrastruktuuriettevõte.

Eesti Raudtee, mis on ärilises mõttes Venemaa Raudtee väike kõrvalharu, ei ole seda ammugi mitte. Miks me seda siis rahva raha eest tagasi ostame, kui tegemist ei ole riiklikult tähtsa infrastruktuuriga?

Raudteeraha Saaremaa silda

Kunagi kiitlesid kommunistid, et me möödume kohe USA-st. Praegune valitsusjuht lubab meid teistest Euroopa maadest mööda viia. Muide, mulle see eesmärk meeldib! Aga nagu punavalitsus Nõukogude ajal ei mõistnud, nii ei saada ka nüüd aru, et teiste riikide edestamiseks peab meie majandus olema efektiivsem kui konkurentidel.

Majanduse aluseks on ettevõtted. Aabitsatõde on, et erakätes ettevõte on efektiivsem kui riigi omandis olev. Üks valitsusliige tõi jultunult demagoogilise näite, et Eesti Energia töötab ju hästi, olgugi et on riigi omanduses. Poliitikust majandusministrist reaalse ettevõtlusega rohkem kokku puutunud inimesed on aga veendunud, et Eesti Energia oleks oluliselt efektiivsem, kui see oleks kas või vähemusosalusega börsile viidud. See tähendab, et kas või osaliselt erastatud. See, et seal ei varastata, nagu Eesti Raudtees enne erastamist, ei tähenda, et firma ei võiks efektiivsemalt töötada.

Peaminister väidab, et raudtee tagasiost on hea investeering, mis tasuvat ära 14 aastaga. Tule taevas appi! Võtku pangast teist nii palju juurde ja pangu see 2,3 miljardit Saaremaa silda ning meil on ülimalt oluline tükk infrastruktuuri juures. Tehku sild tasuliseks ja tasuvusaeg oleks kolm korda parem kui raudteel. Rääkimata regionaalpoliitilisest tasuvusest.

7 suurt valet ja 1 väike tõde

Kahest valitsuse suurest valest (esiteks oluline infrastruktuuriettevõte ja teiseks väga hea tasuvusega tehing) oli juba juttu. Kolmas vale on, et raudtee riigistamisega saabuvad meile Euroopa Liidu rahamäed. Tühi jutt! Ühtekuuluvusfondi kaudu saame järgmisel perioodil ligi 17 miljardit krooni. Ja ei sentigi rohkem. Parimal juhul tekib meil tänu raudtee natsionaliseerimisele õigus tõsta Tartu maantee ehituselt raha ümber raudtee-ehitusse. Lükata Tartu maantee ehitust edasi! Kas me sellist valitsust tahtsimegi?

Neljas vale on, et Eesti Raudtee erastamine äpardus. Kuidas see siis äpardus? Toimus ju erastamiskonkurss. Lõppvoorus osales kaks tõsist pakkujat. Toimus ülepakkumine. Riik sai raudtee eest summa, mida ette-võte ka tegelikult väärt oli. Punkt. Nii lihtne see ongi!

Viies vale on, et raudteesse ei investeerita praegu küllaldaselt. Tegelikult ei investeerita küllaldaselt sellepärast, et majandusministeerium on väga rumala tariifipoliitikaga kantinud igal aastal sadu miljoneid Vene transiidiärimeeste taskusse. Kui saanuks selle raha investeerida raudteesse, siis võiksime juba arutada, millal hakkaks monorelssrong poole tunniga Tallinnast Tartusse sõitma. Nii rumal tariifipoliitika firmas, kus riik ise on 30 protsendi omanik! Kolmandik saamata jäänud tulust ja tegemata investeeringutest oli ju meie kõigi vara!

Kuues vale. Valitsus väidab, et kui raudtee kuulub riigile, siis saab paremini reisiliiklust korraldada. Ei tea, kuidas siis paremini hakkab saama, kas kõrgepalgaliste ja mitte millegi eest vastutavate poliitikutest nõukoguliikmete juhtimisel?

Seitsmes vale on, et rööpad peavad kuuluma riigile. Miks? Kas selleks, et raudteeremondiga saaks tuhandete tonnide ehitusmaterjali mujale suunamisega kellegi põhjatuid taskuid täita? Ja et mõni poliitik saaks sealt saadud raha mingisse süütusse kodusisustusärisse sisenedes pesta?

Ainus kahetsusväärne asi oli erastamistehingu juures see, et nn investeerimiskohustus defineeriti ebatäpselt. Aga see ainus asi tulekski ära parandada. 7 valet ja 1 tõde. 7:1 punaste kahjuks. Aga rahvas on pime, tahab ikka võimu punastele anda.

Erastamine oli Eesti jaoks märgilise tähendusega. Nagu on ka natsionaliseerimine, ainult et miinusmärgiga. Meie uueks märgiks saab “rumal endine Nõukogude vabariik, kes alustas tagasiteed natsionaliseerimise kaudu”. Enne meid juhtus midagi sellist Ukrainas, kus natsionaliseeriti metallurgiatehas Krivorozstal. Tõsi, see müüdi peaaegu järgmisel päeval uuesti maha. Nii palju on Ukraina valitsus targem – neil oli plaan, meil pole. Aga selle natsionaliseerimise negatiivseid tulemusi helbivad nad siiani. Usaldus riigi vastu on investorite silmis kadunud. See on ka meie lähitulevik.

Mida tuleks raudteega teha?

Et peaminister probleemist paremini aru saaks, toon talle hingelähedasema näite. Ei oleks oluline, kas kehtestaksime ettevõtetele praeguse, sisuliselt nullprotsendise tulumaksu asemel viie- või kümneprotsendise määra. Märk riigile on, et määr ei oleks enam null. Tagurpidi-käik on märk. Kas sellist peaministrit tahame? Tagurpidikäigu peaministrit?

Mida siis ikkagi raudteega teha? Tööle panna. Sõlmida uus korralik investeerimisleping. Muuta tariifid selliseks, et saaks investeerida. Viia ettevõte börsile. Lihtne.

Peaminister võiks öelda, mis tema isiklikult arvab. Kui reformierakondlane, kui peaminister. Raudtee ei ole ainult Savisaare küsimus. Peaminister vastutab. Nagu tookordki, kui piltlikult n-ö reformarist välisminister nõudis Lihula kivi õhkulaskmist ja punase kraana mees oli Rahvaliidu siseminister. Vastutus langes aga respublikaanist peaministrile. Nii langeb praegu kogu vastutus Eesti arengu pidurdamise eest reformierakondlasest peaministrile.