See on mänginud üleminekumudelina positiivset rolli akadeemilise konkurentsi tekitamisel, kuid kaua sellesse takerdudes võime hakata ajusid kaotama. Mõru kõrvalmaitse võib anda ehk see, et kuna õppejõud on ajutised, ametnikud aga üldiselt püsivad, ei saa vahel aru, kelle jaoks keegi on, kas bürokraatia õppejõudude teenimiseks või õppejõud bürokraatia ees kummardamiseks.

Üldiselt peab akadeemiline maailm ikka õppe- ja teadustööd ülikooli sammasteks. Ilma akadeemiliste töötajateta ei oleks ka ülikooli.

-Kui tugev argument on Eestis see, et tähtajaline leping aitab leida parima võimaliku õppejõu?

Kui konkursid on ausad ja võrdsete võimalustega, kindlustab see nõrgemate õppejõudude väljavahetamise valdkondades, kus soovijaid on. Selle eesmärgi süsteem täidab ja see oli ka taotlus. Samas ei kindlusta see muidugi, et Eestis sooviksid ametit pidada ka kõik eesti enda tipud, kes suudavad ka mujal läbi lüüa ja kes soovivad kindlamat karjääri.

-Kas ülikoolid peaksid liikuma pigem selles suunas, et teadlased oleksid võimalikult pikalt nendega seotud?

Kui eeldame, et üleminekuperiood, mil oli tarvis panna „värske veri voolama“, on nüüd läbi ja et on tarvis hakata stabiilsust andma juba uue laine õppejõududele, keda soovime Eestis ka tegelikult kinni hoida või siis neid siia kutsuda, tuleks minna püsivamatele töösuhetele.

-Kuidas meelitada Eestisse häid välismaa õppejõude?

Praegu on meil hästi rahastatud valdkondi, kuhu välismaalt tuleb noort akadeemilist kaadrit rõõmuga, ka ajutiselt siia tööle. Enamasti on palgad siiski nõnda madalad, et rahvusvaheliselt läbilöögivõimeliste õppejõudude meelitamine on võimalik, siis kui neil on mõni isiklik täiendav rahastus olemas.

Välismaalasi peab kaasaja ülikoolis olema. Oluline oleks siia õpetama saada siiski ka need eestlased, kes on rahvusvaheliselt ka ise üle keskmise läbilöögivõimelised ja kes tuleks koju, kui neile siin ka tegelikult kindlam karjäär võimaldataks. Kui neid oodatakse mujal, eeldaksid nad seda ka kodumaast.