Toivo Laks: „Täiesti tervete” surmaoht

Tõsi, viimastel aastakümnetel ongi täheldatud südamehaigustest põhjustatud suremuse alanevat trendi. See on saavutatud peamiselt müokardiinfarkti ravi muutuse (spetsialiseeritud jälgimisosakonnad, efektiivsemad ravimid, südamepärgarterite avamine ja asendamine) ning profülaktiliste meetmetega, milleks on eelkõige klassikaliste riskitegurite nagu suhkru- ja vererõhuhaigus, kõrgenenud kolesteroolitase ning suitsetamine mõjutamine. Siiski on nii üld- kui ka südasuremus Eestis endiselt väga kõrgel tasemel.

Eesti infarktireegel

Iga teine infarktihaige sureb haiguse esimese kuu jooksul ja seda mitte ainult Eestis, vaid ka mõnes oluliselt parema meditsiinitasemega riigis. Nendes riikides, kus esineb palju infarkte, on äkksurmade sagedus siiski suhteliselt madal (osatakse atakke oodata ja seetõttu tegutsetakse kiiresti, Soome) ja vastupidi (kui infarkte esineb harva, siis ei osata haigust kahtlustada ja reageeritakse hilinemisega, Hispaania). Eesti ja veel mõne Ida-Euroopa riigi jaoks see reegel paraku veel ei kehti – meie probleem seisneb üheaegselt nii kõrges südameinfarktide kui ka äkksurmade arvus.

Viimasest põhimõttelisest läbimurdest südameinfarkti ravis on möödas üle kolmekümne aasta. Tollel ajal rakendatud uudseid meetodeid (trombi lahustamine, veresoonte laiendamine ja asendamine) on seejärel vaid täiendatud ja efektiivsemaks muudetud, kuid mitte põhimõtteliselt asendatud.

Kahjuks ei jõua esialgu lootustandvad meetodid ja ravimid eri põhjustel alati patsientideni. Kahjuks pole meditsiin päris vaba ka poliitilistest: ühe paljutõotava uuringu tulemuste rakendamine Ameerikas peatati põhjusel, et ravimi efektiivsus mustanahalistel osutus statistiliselt vähemefektiivsemaks kui valgetel, lõpp-protokollis aga mindi tõelisest põhjusest poliitkorrektselt mööda.
Personaalne ravi (terminina) on kardioloogias kasutusel küll juba 1998. aastast, kuid see ei tähenda siiski veel soovunelmat (konkreetne ravim konkreetsele patsiendile), vaid esialgu pigem juba sünteesitud ja kasutusel oleva ravimi (ravimigrupi) välja testimist teiste samaväärsete hulgast.

Lähema aja probleem ei seisne mitte geneetiliste diagnostiliste testide kõrges hinnas, vaid hoopis laekuva info koguses, mille hulgast patsiendi haiguse põhjuse välja selekteerimine on nagu üksikute laialipaisatud detailide otsimine tsunamis.

Kes siis ikkagi haigestuvad südameinfarkti?

Kui Ameerika arstide hulgas tehti küsitlus, siis kolm neljandikku vastas, et südamehaigusi põevad sagedamini mehed. Tegelikult põevad naised, kuid hilisemas eas ja siis tõsisema haiguse kuluga. Ja meeste hulgas ei ole peamiseks probleemiks oluliselt varem (umbes 15 aastat) haigestumine, vaid pigem ignorantsus ohutegurite suhtes.

Soome Rahva Tervise Instituudi direktor, professor Pekka Puska on öelnud, et Eesti tervisenäitajad olid 1990. aastatel sellisel tasemel kui Soomes 1960-ndate algul. Arvestades väga kõrget südamehaigustesse suremust käivitas Soome 1970. aastatel nn Põhja-Karjala projekti, mille tulemusel haigestumus ja suremus südamehaigustesse alanesid paarikümne aasta jooksul drastiliselt.

On olemas ka kaks vanusegruppi, kelle hulgas statistiliselt oluline südameinfarkti haigestumuse langus puudub (45–54-aastased mehed) või on haigestumine isegi kasvanud (35–44-aastased naised). Kuna vanuses 45–54 aastat haigestunud mehi on suhteliselt palju, siis on nendega tegelemine tervishoiupoliitiliselt oluline. Kuna noored naised põevad infarkti harva, siis absoluutarvult on neid patsientide hulgas vähe, kuid tendents väärib tähelepanu.

Millal oleks õige aeg profülaktikaga alustada: kas siis, kui haigestumuse risk on juba väga tõenäoline või juba lapsena, enne sündi? Ravimiuuringud on tõestanud, et pärast uuringu lõppemist ja efektiivse ravimi tarvitamise katkestamist toimub endise seisundi taastumine (sisuliselt varjatud haiguse arengu kiirenemine) juba 5–10 aasta jooksul.

Seega: kui teil on kõrge vererõhk, kõrged veresuhkru näitajad, kõrge kolesterool – küsige nõu arstilt ja ravige. Ka kehakaalu langetamine ei ole keeruline – mängige kabet või golfi, kuid kulutage energiat rohkem, kui tarbite.

Haigus on haige oma

Toonitan oma õpetaja, Tartu Toome sisekliiniku legendaarse osakonnajuhataja Jüri Grossi sõnadega: haigus on haige oma. Arst annab arstiabi. Ja ärgem unustagem, et infarktihaiguse riskitegurite ravi ei väldi ainuüksi südameataki tekkimist, vaid ka muid eluohtlikke tüsistusi: suhkruhaigus (gangreen, neerupuudulikkus, pimedus), vererõhktõbi (insult, neerupuudulikkus), kõrge kolesterool (insult, gangreen), suitsetamine (kopsuvähk). Seega, vähemalt kaks ühes.
Ka mõõdukas alkoholitarbimises nähakse uuringute alusel südamehaiguste preventsiooni, kuid füüsilisi katseid pohmelli väljahigistamiseks tuleb rütmihäirete ja sellest tulenevalt äkksurma ohu märgatava tõusu tõttu igal juhul vältida.

Seega, kui jälgite kõike eeltoodut ning teie vanematel pole esinenud suhteliselt noores eas (isal alla 50-aastaselt või emal alla 60-aastaselt) südameinfarkti, siis on teil suur tõenäosus elada kauem kui keskmiselt. Seda loomulikult juhul, kui te ei ole enne haigestunud kaugelearenenud eesnäärme- või rinnavähki või kui teid ei taba näiteks mõnes kaubanduskeskuses ravimresistentse tuberkuloosi Kochi kepike.

Tavaliselt (90–95% juhtudest) põhjustab südameinfarkti pärg-
arteris varjatult või patsiendi jaoks väheste sümptomitega arenenud sklerootilise lubinaastu rebenemine.

See põhjustab trombi tekke, veresoone sulgumise ja verevoolu katkemise – infarkti ehk südamelihase kärbumise.

Verevoolu katkemise (infarkti) tagajärjeks võivad olla eluohtlikud rütmihäired südamevatsakeste kokkutõmmete lakkamisega ehk äkksurm – elustamisvõtted osutuvad sel juhul efektiivseteks vaid haiguse esimeste minutite jooksul.

Paremal juhul, umbes pooltel haigestunutest, annab ohust märku tugev rinnakutagune valu (rinnaangiin, stenokardia) vähem-
ohtlike rütmihäiretega. See võimaldab kahtlustada südameatakki ja annab veidi aega haigestunu haiglasse toimetamiseks ning parimal juhul sellisesse, kus on võimalikud kõik tänapäevased ravivõtted.

Teada on, et iga järgnev pooltund, juhul kui spetsiaalne (verevoolu taastav) ravi hilineb, tõstab infarkti letaalsust umbes ühe protsendi võrra (5 tundi = 10%, 10 tundi = 20%) südamelihase kahjustuse ulatuse ning kujuneva südamepuudulikkuse tõttu.

Viimane on peamine põhjus, mis võib hiljem invaliidistada ataki edukalt üleelanu.

Kunstsüdame rakendamine võimaldab pikendada küll elu, kuid ei väldi invaliidsust.