TÕIVE KIVIKAS: kas valija tohib poliitikule anonüümselt küsimusi esitada?

Kui näiteks valija esitab poliitikule küsimuse ja poliitik vastab, tekib suhtlus, mille kaudu valija ja poliitik õpivad teineteist tundma ja seega luuakse eeldus, et valija hakkab poliitiku vastu usaldust tundma.

Näiteks Eesti Demokraatia Uuendamise suhtlusportaalis on juhtunud, et poliitikud keelduvad vastamast, kui valija soovib olla anonüümne. Kui valija ei avalikusta oma nime, siis poliitik keeldub valijaga suhtlemast.

Mida arvata niisugusest hoiakust, et poliitik keeldub, pöörab selja oma valijale ja seega näitab, et ta ei hooli või teda ei huvita oma valijaga suhtlemine? Poliitik näitab sellise käitumisega, et talle ei lähe korda valija soov selgust saada või valijale tähtsa teema kohta vastata.

Miks peab valjal olema võimalus poliitikuga anonüümselt suhelda?

Kahjuks on üllatavalt tihti ette tulnud, et mõni valija on pöördunud meie poole ja tahtnud poliitikule küsimust esitada, aga ei ole julgenud, sest kardab ebameeldivaid tagajärgi või karistust. Kahjuks peab tõdema, et poliitik ei ole sellisel juhul aru saanud või tahtnud aru saada oma ülesandest ja vastutusest demokraatlikus riigis.

Anonüümse küsimuse esitamise võimaldamine ajakirjanduse, otse erakondade või mingi muu vahendi kaudu on oluline ja on igati õigustatud. Kodaniku suhtlemine poliitikuga nii avalikult kui ka anonüümselt valmistab valijat ette selleks, et valimiskasti ees seistes annaks ta oma hääle sellele poliitikule, keda ta usaldab.

Täielik salastatus hääletamisel on üks demokraatia põhiprintsiipidest, mis kindlustab, et keegi ei saa teada, kellele valija oma hääle annab (või õieti kellele ta oma häält ei anna). Vastasel juhul ei kajasta valimiste tulemus kodanike ausat arvamust ega võimalda volitada neid inimesi, keda kodanikud usaldavad ja soovivad riigi poliitilises juhtkonnas näha.

Sama põhimõte peab kehtima ka siis, kui valija enne valimisi poliitikuga suhtleb, et teda tundma õppida ja teha oma valikut selle kohta, keda usaldada ja keda mitte.

Mõistagi on eelduseks, et poliitikutele esitatavad küsimused on konkreetsed ja asjalikud ega riiva avalikku õigus- või kõlblustunnet.

Nii et ma soovitaksin nendele poliitikutele, kes ei vasta valijate esitatud küsimustele või enne vastamist nõuavad küsija nime avalikustamist, ümber mõelda ja endale teadvustada, et sellega nad ei loo valijapoolset usaldust, vaid vastupidi. Vastastikune usaldus valija ja poliitiku vahel on demoraatliku riigikorra alustala aga kahjuks meie ühiskonnas ikka veel defitsiit.