Tõehetk ehk küsimusi rahvaesindajale

Tegemist on professionaalse ja tea-dusliku lähenemisega, mis toetub tõsiasjale, et kahjuks sarnanebki paljude inimeste reageerimine informatsioonile Pavlovi refleksiga. Lisaks massiefekt – suure grupi ja alfaisastest liidrite võimendatud arvamuste-hoiakute mõju inimeste valikutele. Egoistlikele mõnu- ja turvainstinktidele ning grupikäitumise automatismile mängides on inimesi märksa kergem juhtida kui keerulisi, süsteemseid ja primaarinstinktide asemel teatavat sotsiaalset altruismi eeldavaid mõttekäike esindades ja esitades. Kui visa kordamise ja heaolumulli tingimustes jäid paljud lihtlauseid uskuma, siis praeguses olukorras paistab populism siiski läbi ja lihtlaused lausa nõuavad konteksti panemist.

Sama käib ka tärganud ühiskonnatundlikkuse kohta. Kuigi rituaalne peasilitus on vähemasti mingi märk sotsiaalsest vastutustundest, tundub näiteks presidendi ja õiguskantsleri murejutt vaestest ja töötutest ilma tegusa perspek-tiivita isegi natukene populist-likum kui „poliitilised” küttepuud – nendega annab vähemasti ahju kütta. Tundelised lihtlaused nõuavad üha enam tervikus mõtestamist. Aga too kujutlustest ja reaalsusest koosnev tervik on vastuoluline. Selle kõrgeimal (kättesaamatul) tasandil asuvad realiteete arvesse võttes paraku üsna udused, paatose ja metafüüsika najal püsivad rahvuslikud ja euroideaalid – mis sellest hoolimata või just selle tõttu on tänuväärne instrument kodaniku patutundmise (poolt või vastu? valge või must?) äratamiseks.

Arvude sisu teatavaks

Keskperspektiivis on eestlaste mõttemaailma paarkümmend aastat kujundanud sellised mõt-terikkad mõtteterad ja elujuhised: julge hundi rind on rasvane, õng ja mitte kala, riik on halb peremees, parem elu kõigile, viie rikkama riigi hulka, reeded maksuvabaks ja riik õhukeseks, valged versus mustad, tiblad välja ja kommunistid ahju, plats puhtaks jne. Kollektiivse eksistentsi madalaim tasand on üsna troostitu sotsiaal-majanduslik lähivaade, mis on eeltoodud loosungid enam-vähem tühistanud. Uus pealoosung on: laisad ja lollid on ise süüdi. Tundub, et aeg on küps tõe-hetkeks. Isalike peasilituste, robotliku helge tuleviku kuulutamise ja reisisaatjate mõnitamise asemel oleks viimane aeg süs-teemseks lähenemiseks ning patukahetsuseks.

Ülim aeg oleks välja öelda, missugused senised heaolutõotused ja väljavaated on reaalsed ja mis mitte, võttes arvesse majanduse seisu, demograafilist olukorda ja väliskeskkonda. Kas neid väljavaateid üldse on? Missuguste vahenditega saab neid tekitada? Missugust riiki saab uljaste loosungite najal vormitud materjali peal edaspidi üldse teha? Kui issameieks on jätkuvalt majanduskasv, siis peaks iga rõõ-musõnum edaspidi kindlasti sisaldama teavet selle kohta, mida väljahõigatud arv sisaldab. Kõikide makromajanduslike eesmärkide ja saavutuste puhul peaks olema kohustuslik selle sotsiaalse ja ökoloogilise hinna analüüs ja väljatoomine. Kui taas on kõneks välisinvestorile meeldimine, siis missugune on nn normaalne töötus ehk üleliigsete inimeste suhtarv, mis tagab tööjõuturu atraktiivsuse? Missugune on majanduskasvu ökoloogiline hind majandusharude kaupa, kui tegemist on loodusvaradega? Kuidas jaotub majanduskasvuga saavutatud tulu riigi, töövõtja ja ettevõtja vahel ning missugune oleks optimaalne jaotus ühiskonda kui tervikut silmas pidades? Missugune on mis tahes tõusu- või langus-kõvera hind ühiskonna tervist ja demograafilisi protsesse arvesse võttes? Kes peaks vastama? Kes muu kui valitud ja seatud persoonid.

Tõsi küll, majanduskriisi kontekstis kiputakse tagasihoidlikuks jääma, osutatakse kurjale saatusele ja rahvusvahelisele imperialismile. Aga see-eest on omaenese palgaküsimuse arutelus visalt kompetentsile ja vastutusele osutatud – ehk siis on too kompetents ja ka vastus olemas. Huvitav küsimus on, et kui tervikut hõlmavatele ja progressi hinda sisaldavatele küsimustele hakataks ausalt vastama, kui palju jääks siis üldse alles demokraatia, võrdsete võimaluste ja heaoluriigi tõotustest. Üks on kindel: kui selgeid ja ausaid vastuseid ei tule, siis reaalsuse ja populistlike sisenduste vastu-olu süveneb ning üha tähtsamaks saavad propaganda ja poliittehnoloogia, ideoloogilise kasvatustöö, salastamise ja „õigete” seaduste roll ühiskonna stabiilsuse tagamisel. Viimase aja seadusloome on selle suundumuse halvaendeline märk.