Tippsportlane ja punane õun

Esiteks: kas mina kui spordisõber tunnen end nüüd kuidagi petetuna? Kas mul on Andrus Veerpalule midagi ette heita, on mul põhjust olla tema peale solvunud, ehk koguni vihane?

Absoluutselt mitte.

Mul on Veerpalust ainult siiralt kahju. See on ainus emotsioon, mida ma tunnen. Ja nendel, kes praegu tähtsa näoga räägivad, kuidas Veerpalu on neid alt vedanud ja kui inetu on varjamine ning valetamine, soovitan ma istuda natuke aega kusagil tühjas toas ja mõelda omaenda pattude peale. Lasta silme eest läbi kõik oma väikesed ja räpased saladused. Ning seejärel oleks ilus, kui nad veidi aega häbeneksid ja edaspidi vait oleksid.

Teine küsimus: kas mind üllatab see, et Veerpaluga säärane lugu juhtus?

Absoluutselt mitte.

Mis ei tähenda seda, nagu oleks ma Veerpalu ja Alaveri juba ammu ebaausas mängus kahtlustanud. Loomulikult polnud see nii. Lihtsalt see jääkiht, millel liiguvad tänapäeva tippsportlased, ongi nii neetult õhuke ja iga hetk võib su jalg sellest läbi vajuda. Ja siis on säär märg, nagu oleksid sa püksi teinud.

Sest ega tippspordis pole enam ammu midagi loomulikku. Pöördumatult möödas on need ajad, kui mõni tugev Jüri, kes oli ajaviiteks kraavikaldal kive tõstnud ja teiste külapoistega kibeda põllutöö vaheajal maadelnud, pakkis kohvrisse oma hambaharja ning sõitis olümpiale, kus talle riputati kaela kuldmedal. Kristjan Palusalu tuli umbes sellisel moel olümpiavõitjaks, tänapäeval pole säärane pastoraalne romantika võimalik.

Tippsport on vabrik

Tänapäeva tippsportlane on nagu talvisel ajal Stockmannis müüdav õun: nii ümmargune ja punane, nii täiuslik ja läikiv, nagu polekski ta kasvanud puu otsas, vaid valminud mõne osava teatributafoori töötoas. Et seda õuna süüa ka saab ja et ta polegi ainult silmailu, on tihtipeale lausa üllatav. Millisel moel õun sääraseks kunstiteoseks on muudetud, seda me ei tea. Küllap on teda millegagi pritsitud, millegagi väetatud. Ilmselt pole need ained lausa mürgised, muidu ei lubataks sellist õuna poes müüa. Või vähemalt pole esialgu veel mürgiseks kuulutatud. Aga natuke kahtlased on sellised täiuseni aretatud õunad siiski ja ega neid väga palju süüa ei julge, sest kes see ikka endale kõhtu Mendelejevi tabelit igatseb.

Tippsportlane on samuti täiuslik. Ta suudab seda, millega tavaline inimene hakkama ei saa. Tihtipeale võistleb ta inimvõimete piiril. On selge, et päris niisama, ilma igasuguse kõrvalise abita, pole see võimalik. Ma ei taha kasutada siin halvakõlalist sõna doping. Aga kas või need alpi majad ja kõrgmäestikulaagrid ja kas või see, kui öeldakse, et tänapäeva suusatamises ei tee ilma taustajõududeta midagi ära. Peab olema mitu määrdemeistrit ja massöör ja arst ja ma ei tea, kes kõik veel. Mees metsast ei saavuta oma ürgjõuga midagi, kui tal pole selja taga määrdemeistrite „nõiakööki”. Kas ka see pole omalaadne doping ja ebaaus konkurents? Ja ega see pole ainult suusatamises nii. Tippspordist on saanud tööstus: vabrik, kus terved tsehhid töötavad selle nimel, et lasta viimaks võistlusrajale üks tulipunane ja ideaalselt ümmarguseks lihvitud õun.

Ning loomulikult kuuluvad tööstusliku tootmise juurde ka igasugused ained, millest mõned on keelatud, mõned mitte. Kui palju on viimasel ajal sportlaste sekka siginenud astmaatikuid, kelle ravimeid dopingu hulka kanda ei või! See, milline aine on keelatud ja mitte, on ülimalt subjektiivne. Sageli on ju nii: eile oli lubatud, täna enam mitte! Kuid ilmuvad uued ained. Inimene on kaval. Paastu ajal polnud lubatud süüa liha, ja mida tegid keskajal nutikad usklikud? Nad sõid kobraste sabasid, kuna need olid soomustega kaetud, nii et liigitusid justkui kalade maailma. Kala võis süüa. Kala ei kuulunud keelatud ainete nimekirja.

Kui Veerpalu ütleb, et tema pole dopingut pruukinud, siis kahtlemata nii see ongi. Ja kahtlemata oli ta üliandekas suusataja ning kõik oma medalid kuhjaga välja teeninud, sest tõepoolest: ega doping ei õpeta kellelegi selgeks ideaalset klassikasammu. Aga see, et mingid proovid positiivseks osutusid, on ilmselt samuti tõsi. Ega siis dopingu manustamine ei leia aset nii, nagu mõnes narkoteemalises filmis, kus räpases peldikus endale salamahti heroiini veeni süstitakse. Kogu tänapäeva tippsport ongi üks suur doping, kuid seejuures väga soliidne, kõrgteaduslik ja steriilne. Need ajad, kus naissportlastel mingite tablettide mõjul habe kasvama hakkas, on ammu möödas. Nüüd töödeldakse tulevasi tšempione hoopis peenemate vahenditega. Ja ka dopinguküttide mõõteriistad muutuvad aina tundlikumaks, nii tundlikuks, et lõhestavad vahel juuksekarvagi...

Vahel tundub, kas sellel kõigel on üldse mõtet? Nii kaua, kui eksisteerib tippsport, üritatakse ikka saavutada parimat tulemust, kombata inimvõimeid, nihutada neid mingil moel veelgi kaugemale. Lõppude lõpuks on ju ka tavaline sõnnik, mida põllumees saagi suurendamiseks aastasadu kasutanud on, omalaadne doping. Põlluramm. Kas keelata ka see ära?

Aga ilmselt pole mängureegleid enam võimalik muuta. Ärme siis vähemalt võta neid nii surmtõsiselt ja oleme andestavad nende vastu, keda selles mängus tabas ebaõnn.