TIMO KULLERKUPP, MOONIKA TÄHTVÄLI: Kui seadus soosib võlgnikku

Suuremate nõuete puhul ulatuvad lõivud nüüd 3%-ni nõude suurusest, väiksematel koguni viiendikuni.

Näiteks arhitektuuribüroole, kellele kinnisvaraarendaja on jäänud poolsada tuhat krooni võlgu, tähendab nõude kohtusse andmine 7500-kroonist riigilõivu (va­rem oli see 2750 krooni). Miljonikroonine nõue tähendaks juba 75 000-kroonist lõivu, 10 000-kroonine „pisinõue” koguni viiendikku võlast endast, 2000 krooni. Kuigi Mati Maksingu ja Viktor Turkini 3. veebruaril ilmunud artikkel „Abielulahutus kui luksus?” valgustas juba probleeme, mida riigilõivude tõstmine abikaasade ühisvara jagamisse kaasa toob, on äsjase seadusemuudatuse mõju ulatuslikum, kui selle koostajad lootsid. Isegi mittevaraliste nõuete (näiteks vaidlus kau­bamärgi kasutamise üle) riigilõivud tõusid viiekordseks: 1000 kroonilt 5000 kroonini.

Sisuliselt tähendab see, et prae­guses majandusolukorras, kus äripartnerite suhteid niigi varjutab usaldamatus, on riik loonud „suurepärased” eeldused ärikeskkonna edasiseks halvenemiseks. Riigilõivu on kohustatud tasuma isik, kes kohtu poole pöör­dub. Tõstes oluliselt riigilõivumäärasid ning jättes laiendamata juriidilistele isikutele mõeldud menetlusabi võimalused, kohustab ju riik isikut, kes oma õiguste kaitseks kohtu poole pöördub, tasuma oma nõudelt riigilõivu, mis mõistetakse vastaspoolelt välja ainult juhul, kui hageja nõue rahuldatakse.

Kuna lõiv tuleb välja maksta kohe ja täies mahus, paljud ettevõtted on aga kimpus likviidsusprobleemidega (ja kohtumenetlus võib kesta aastaid), on juriidiliste isikute kohtusse pöördumise võimalused tõsiselt piiratud.

Praegused riigilõivumäärad teevad võlausaldaja olukorra väga keeruliseks. Lisaks riigilõivule en­dale, mis on ebamõistlikult kõrge, pärsib kohtusse pöördumist ka see, et sisuliselt võtab riik lõivu intressivaba ettemaksuna – see tagastatakse hagejale alles positiivse lahendi korral. Seadus ei tee vahet, kas kohtusse pöördub pank, väike äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja – kõigil tuleb tasuda ühtmoodi kõrge riigilõiv.

Füüsilisest isikust ettevõtjad  on sealjuures veel mõnevõrra paremas olukorras, sest riigipoolne menetlusabi võimaldab neile lõivu osalist/osa­mak­setena tasumist ning vajaduse korral vabastab sellest sootuks. Juriidilistele isikutele seevastu on menetlusabi võimalik ainult ju­hul, kui tegu on tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud organisatsiooniga (või sellega võrdsustatud mittetulundusühingu või sihtasutusega) ja pankrotivõlgnikega. Kui riik lõivumäärade tõstmise päevakorda võttis, nimetati eesmärkideks kohtuväliseid kokkuleppeid sõlmima sundimist, kohtute töökoormuse vähendamist ja me­net­lusega seotud kulude katmist poolte eneste vahenditest.

Praegu võib aga julgelt väita, et riigilõivude tõstmine ei paranda (ega saagi parandada) maksekohustuste täitmise distsipliini ega vähenda nõudlust kohtuveskite järele.

Õigus vaid jõukatele?

Ministeerium on jätnud seatud eesmärkide täitmiseks kaalumata paindlikumad mehhanismid. Vaid­luste kohtuväline lahendamine on küll igati mõistlik, säästab poolte kulusid ja kiirendab lahenduse saabumist, kuid kas on ka põhiseaduslikult õige seostada kohtusse pöördumine sääraste kuludega?

Arvatavasti leiavad kohtud end juba lähemas tulevikus me­netlusabi taotluste kuhja otsast, mille läbivaatamine võib kesta kuid. Lisaks peavalule tähendab see kohtutele ka tuntavat ajakulu.

Jah, riigilõivude vähendamine endisele tasemele mõjuks ülipinges riigieelarvele kindlasti negatiivselt. Küll aga ei pruugi riigi paindlikkus menetlusabi and­mi­sel sugugi kulukas olla. Ainu­üksi juriidilistele isikutele riigilõivu ositi tasumise võimaluse loomine aitaks märgatavalt pa­ran­dada nende ligipääsu kohtumenetlusele. Ehk annaks teadmine, et kohtu poolt jagatav õiglus on kättesaadav, neile suu­re­mat julgust tegutseda ja ette võt­ta? Ka võiks kaaluda makstud riigilõivu puhul intressi kohaldamist.

Riigi efektiivne ja kättesaadav üleanne on tagada, et kohtusüsteem looks usaldust. Ettevõtja vajab kindlust, et ka juhul, kui asjad ei lähe nii nagu loodetud, on vaidluste lahendamiseks olemas tõhusad ja kättesaadavad õiguslikud meetmed ning need on reaalselt kättesaadavad. Vastasel juhul jääb õiguste maksmapaneku võimalus ainult jõukate eeliseks.

Varem samal teemal:

Mati Maksing, Viktor Turkin „Abielulahutus kui luksus? ” 3.2

Eesti Päevalehe tellijale
täismahus artiklid nüüd ka veebis