TIIT VÄHI: Eesti ei saa “Venemaad ära keelata”

Eks ühe osapoole radikaalsus tingib ka vastaspoole käitumismalli.

Venemaa välispoliitikat tervikuna ja suhteid Eestiga viimase 15 aasta jooksul võib vaadelda kolme eraldi perioodina: Jeltsini-Gaidari aeg, Jeltsini-Tsˇernomõrdini aeg ja Putini aeg.

Jeltsini-Gaidari ajal oli Venemaa vaene ja kimpus oma probleemidega. Jeltsin vajas lääneriikide abi ja arvestas neid. Gaidar oli demokraat, majandusteadlane, kes üldiselt aktsepteeris toimunud majanduspoliitilisi muutusi ega töötanud Eestile vastu.

Jeltsini valitsemisaja alguses soovis Eesti võimalikult palju meie suhteid positiivselt arendada ja, välja arvatud piirileping, see üldiselt ka õnnestus.

Jeltsini-Tšernomõrdini ajal andis tooni Tsˇernomõrdini tsentristlikum ja autokraatsem juhtimisstiil ning rohkem tuli poliitikasse niinimetatud vanema venna hoiakut. Kuid ka siis püsisid suhted enam-vähem normaalsed. 1995. –1999. aastail töötas aktiivselt valitsustevaheline komisjon Venemaa asepeaministri ja Eesti peaministri juhtimisel, toimusid mitmed viljakad kohtumised ja sõlmiti terve rida kahepoolseid lepinguid. Hakkasid taastuma vastastikused kasulikud majandussidemed.

Putini ajal sai tänu nafta- ja metallihindade tõusule Venemaa üleöö rikkaks ja Euroopale ning kogu maailmale väga vajalikuks. Kui Jeltsini ajal mangus Venemaa laenusid, siis Putin palus võimalust laenude ennetähtaegseks tagasimakseks. Ta sai selle võimaluse ja Venemaal on praegu koguni paarisaja miljardi dollariline välisvaluuta reserv.

Venemaa on Euroopa suurim energiavarustaja ja Putin teab Venemaa tähtsust, mis kajastus ka tema hiljutises kõnes Müncheni julgeolekukonverentsil. Viimase sõnumi võib lühidalt kokku võtta: “Tahate või ei, kuid me oleme mängus tagasi ning oleme arvestatavad mängijad nii Euroopa kui ka maailmapoliitika ja majanduspoliitika teatris”.

Läbikukkunud idapoliitika

Meeldib see meile või mitte, kuid asi on tõesti nii, ning Eestil tuleks Euroopa Liidu liikme ja Venemaa lähinaabrina seda arvestada oma rahvuslikest huvidest lähtuva ja konstruktiivse  Vene-poliitka väljatöötamiseks (just nii on Soome ja Leedu  eeskujul hakanud nüüd tegutsema  Läti valitsus),  mitte aga käituda nagu üks Saltõkov-Sˇtsˇedrini jutustuse “Ühe linna ajalugu” Glupovi legendaarne linnapea, kes soovis “Ameerikat ära keelata”. Soov “Venemaa ära keelata“ ja lootus, et sellega on probleem lahendatud,  iseloomustab aga tõesti Ansipi valitsuste välis- ja nüüd juba ka sisepoliitikat. Praegune Eesti peaminister on eriti lihtsa mõtlemisega. Ta ütleb otsesõnu, et Venemaaga koostööd ja Venemaa transiiti polegi vaja. Ta ütleb, et samuti pole vaja piirilepingut ja ühinemist euroalaga.

Eesti Venemaa-suunaline poliitika kas puudub või on läbi kukkunud. Peaminister ja välisminister on ennast nurka mänginud ning muutunud Venemaa jaoks selgelt ebasoovitavaiks isikuiks. Kindlasti leidub Eestis rahvuslasi, kes peavad tekkinud olukorda ideaalseks ning peaministrit tõeliseks rahvuskangelaseks. Olen aga kindel ja tean, et Eesti majandusringkondades saab päev-päevalt üha selgemaks sellise poliitika lühinägelikkus ja kahjulikkus. Rahvani jõuab selline arusaam loomulikult alles mõne aja pärast ning rahakoti kaudu.

Valitsus loodab, et Venemaa astumine WTO-sse võib toetada sealset turumajandust ja koostööd transiidi vallas, kuna sunnib Venemaad vähendama naaberriikide diskrimineerimist kaubanduspiirangute, nagu erinevad raudteetariifid, jms kaudu. Loodetakse ka, et Moskva-Brüsseli telg hakkab paremini ja aktiivsemalt tööle, kuna EL vajab Venemaa ressursse samavõrd kui Venemaa EL-i turge. Arvatakse, et just see sundivat Venemaad ka parandama suhteid Eestiga, ning korratakse, et Eesti-Venemaa suhete võtmed asuvad Brüsselis, mitte aga normaalseis kahepoolseis kontaktides. Seejuures aga unustatakse, et ka toredas Euroopa Liidus on kõik riigid ja ärimehed omavahel siiski konkurendid, millel turumajandus ju põhinebki. Seega ei saa välistada stsenaariumit, kus EL-i ja Venemaa suhted arenevad Eestist üle või mööda ja suhete arengus ei saa Eesti mängida oma osa, vaid peab tegema seda, mis talle osaks jäetakse. Eesti on leidnud eeskuju ja toetajad praegu Poolas võimul olevaist kaksikvendadest, kellesse ülejäänud Euroopa suhtub aga kui ohtlikusse kurioosumisse.

Mõlema poole möödalaskmised

Viimasel ajal on mõlemal poolel olnud möödalaskmisi.

Venemaa suurema venna kompleks:

• ei ole tahtnud arvestada muutustega, soov dikteerida, hirmutada;

• ei olnud paindlik maailmanägemustes, dialoogis on hoidnud pigem destruktiivset kui konstruktiivset positsiooni, mis ei ole võimaldanud luua alust edukaks koostööks.

Eesti väikevenna ehk alaväärsuskompleks on Venemaad korduvalt alt vedanud:

• Piirilepingu preambuli lugu, milles ilmnes Eesti poliitikute sisepoliitiline lühinägelikkus. Kuidas saab ükskõik missuguse lepingu allakirjutamisel käituda nii, et pärast kojujõudmist muudame kokkulepet ja ütleme, et ei teinud midagi?

• Pronkssõduri lugu. Mitte see ei ole viga, et langenute säilmed soovitakse kesklinnast sõjaväekalmistule ümber matta, vaid see, millal ja kuidas seda tehakse, ning retoorika, mida selle juures kasutatakse. On hämatud, et sinna on maetud marodöörid ja vägistajad, et see mälestussammas sümboliseerib massimõrvareid ja bandiite, et see polegi “Teises maailmasõjas langenute mälestusmärk”, milleks ta Mart Laari valitsuse ajal kuulutati, vaid lihtsalt Eesti rahvast solvav hauatähis küüditajatele, samas hakatakse nüüd siis “bandiite, massimõrvareid ja marodööre” auavalduste saatel ümber matma. Ning peaminister kavatseb pärjaga minna sama pronksist puusliku juurde, kelle ta paari kilomeetri kauguselt mõned päevad tagasi maha tõmbas, ja loodab sundida ka välissaadikuid seda komejanti kaasa tegema. Tõeline Orwell!

Pronkssõduriga on Eesti poliitikud riivanud Venemaa üht tundlikumat teemat – Teine maailmasõda ja Venemaa osa selles. Iga Vene perekond on kedagi sõjas kaotanud, see teema puudutab igaüht. Seetõttu on pronkssõduri teema praegu ebadelikaatne käsitlus leidnud Venemaal ajalooliselt kõige rohkem hukkamõistu ja isegi vaenlasi. Meid ei mõista või õigemini mõistavad hukka ka meie traditsioonilised sõbrad Venemaal – ärimehed ning kultuuritegelased. Ning sellise käsitlemise tõttu oleme lõhestanud ka siseriiklikku elanikkonda ning kodanikkonda, unustades isegi fakti, et küllalt suur osa  Eesti kaitse-

väest pärineb just muulastest kodanike peredest.

Mitte keegi ei kiida heaks vandaalitsemist ja vaatamata politsei kohati jõhkrale käitumisele on politsei olnud ainuke, kes selles konfliktis oma ülesannetega hästi hakkama sai.

Valitsuse käitumine on olnud rumal, provokatiivne ja vastuoluline kogu pronkssõduri saaga jooksul.

Kuidas suhteid parandada?

Naabrid Eesti ja Venemaa peaksid mõistagi olema mõlemad oma riigi ja rahva huvide eest väljas, kuid sealjuures ei peaks nad  soovima teineteisele halba. Peaks hoiduma solvangutest teise riigi ja rahvuse aadressil.

Eesti võiks, vaatamata Venemaast erinevatele maailma- ja ajaloovaadetele, otsida kasulikku ja konstruktiivset koostööd oma idanaabriga mittepoliitilistes valdkondades, nagu kultuuritöö,  piiriülene majanduskoostöö, EL-i Venemaa/SRÜ transiidi korraldus, Vene-Saksa (sisuliselt ka Ühendkuningriigi, Belgia, Hollandi, Taani huvides) gaasijuhtme ehituse lahenduste otsimises.

Võiks vähendada russofoobiat avalikes väljaütlemistes ja karistada väljaütlejaid, kui ütlemised muutuvad vaenu õhutamiseks rahvaste vahel.

Võiks otsida võimalust Eesti-Vene konstruktiivseteks tippkohtumisteks, milles osaleksid ka äridelegatsioonid.

Võiks otsida lahendusi piirileppe preambuli elimineerimiseks ja piirileppe jõustamiseks.

Tuleks tegeleda vene elanikkonnaga, eriti Eesti riigis sündinud ja üles kasvanud noorte probleemide uurimise ja lahenduste otsimisega ning neile perspektiivitunde andmisega nende sünnimaal.

Vene elanikkond Eestis, nende suhtumine riiki on omaette teema. Siin pole “lihtsaid” tõdesid nagu “poevargad paneme kinni ja saadame välja”. Jõuga seda küsimust ei lahenda. Paljus on süüdi just valitsuste tegemata töö viimase aastakümne jooksul. Toompea ümber olevad politseiahelikud ja okastraat, millega praegu kaitstakse peaministrit ja parlamenti venekeelsete koolitüdrukute eest, tuleb ju lõpuks ikkagi maha võtta.