Tiit Ojasoo: kunstniku roll on ärkvel püsida

 •• Teatris on ärev aeg, käibemaks on tõusnud, kultuuriministeerium tahab raha järgmise aasta eelarves veel 15 protsenti vähendada. Millised mõjud võiksid sellel teatrielule olla?

Ega tea­gi, ju­ba juu­li­kuu on käes, aga järg­mi­se aas­ta ee­lar­vet ei ole. Eten­du­sa­su­tus­te liit on öel­nud, et kui peab veel dras­ti­li­selt kär­pi­ma, siis ei saa so­li­daar­su­se­ga enam eda­si min­na. Eten­du­s-a­su­tus­te liit on se­ni öel­nud, et kui on va­ja kär­pi­da, siis kär­bi­me nii Va­ne­mui­selt kui ka VAT-teat­rilt võrd­se prot­sen­di, aga nüüd on sel­ge, et nii enam ei saa. Kui kär­bik­si­me so­li­daar­selt 10–15 prot­sen­ti, sa­tuk­sid teat­rid sel­lis­tes­se ras­kus­tes­se, et pal­jud lä­hek­sid pank­rot­ti. Ai­nu­ke va­riant on vas­tu võtta kul­tuu­ri­po­lii­ti­li­si ot­su­seid. Aga see on ju­ba kul­tuu­ri­mi­nis­tri pä­de­vus, kel­le ar­vel ta ülejää­nud el­lu jä­tab.

•• Mis mõtteid tekitab sinus see buumi languseks pöördumine?

Kunst­nik võiks ol­la ajast na­tu­ke ees, mit­te ta­gantjä­re­le kii­ta. See­ga ma mõtlen, et kui­das eda­si, sel­met kui ju­be olu­kord. Ta­gantjä­rgi võib rõõmus­ta­da, et ajal, kui lae­nuvõtt oli kõige nor­maal­sem te­ge­vus, te­gi­me la­vas­tu­se „Naf­ta!”, mis rää­kis sel­lest et rik­ku­se peab kõige­pealt te­ki­ta­ma ja äk­ki pea­le­sun­ni­tud tar­bi­mis­mu­de­lid po­le­gi ai­nuvõima­li­kud.

•• Ja teil õnnestus olla nafta hinnašokist pisut ees?

Na­tu­ke jah. Prae­gu ma­jan­dus­lan­gu­sest rää­ki­ma ha­ka­ta on teat­ri­le lii­ga liht­ne. Kunst võib prae­gu in­nus­ta­da ja lo­hu­ta­da ning sel­le jaoks võib vaa­da­ta „Pe­rik­les­t”. Mis puu­du­tab kunst­ni­ku rol­li ühis­kon­nas, siis „Kui­das se­le­ta­da pil­te sur­nud jä­ne­se­le” võiks pä­ris häs­ti te­ge­le­da sel­le­ga, mis on kunst­ni­ku osa sel­les il­mas. Kunst­ni­ku roll on ärk­vel püsi­da, kui ühis­kond­li­kud nar­ra­tii­vid või mee­leo­lud te­ki­ta­vad heao­lu- või ma­sen­dus­tun­de. Üks asi, mil­le­le ma siia tul­les mõtle­sin, on see, et Ees­ti ühis­kond on igal ta­san­dil vä­ga for­maa­dipõhi­seks muu­tu­nud.

•• Mis see tähendab?

See, et prae­gu­ne in­terv­juu aset leiab, on ka for­maat. See po­le ot­se­selt kel­le­gi va­ba ta­hte väl­jen­dus, vaid le­he­ruu­mi täit­mi­ne. Loo­mu­li­kult, sel­le for­maa­di sees tee­me ju ka va­bu va­li­kuid. Mul oli võima­lik keel­du­da ja sul küsi­da teis­te käest. For­maa­dist ee­mal­du­mi­ne oli see, mi­da me oma teat­ri­ga te­ha taht­si­me. On va­ja­dus te­ha lu­gu ja se­da me tee­me. Suu­red teat­rid ütle­vad, et plaa­ni­vad te­ha aas­tas ka­hek­sa uus­la­vas­tust. Kui nad jõua­vad konk­reet­se­te ni­me­de­ni, siis saa­vad aru, et ka­hek­sa plaa­ni­sid, kuus on ole­mas, aga mis nen­de ka­he­ga te­ha? No kut­su­me kel­le­gi, las teeb mi­da­gi. Sa­mas see, et kõik teat­rid te­gut­se­vad sel­li­se for­maa­dipõhi­se mõtle­mi­se pin­nalt, ei la­se kel­lel­gi sel­lest ee­mal­du­da. Sel­ge, et kui la­sek­si­me kõik oma töö­ta­jad lah­ti ja ütlek­si­me, et tee­me oma järg­mi­se la­vas­tu­se siis, kui tun­ne on tu­gev, ei saaks me ühte­gi töö­ta­jat ta­ga­si, sest nad on va­he­peal läi­nud mu­ja­le töö­le.

•• Mismoodi ilmneb see formaadipõhisus ühiskonnas?

Üks for­maa­ti­dest on heao­lu­kul­tus. Kui kõigi­le tun­dus, et tu­leb os­ta oma ma­ja ja sel­le ni­mel ta­sub pin­gu­ta­da, sel­gus ühel het­kel, et lin­na need ma­jad küll ära ei ma­hu. Tu­leb ehi­ta­da lin­na kõrva­le, os­ta au­to või kaks au­tot. Nii tek­kis­ki tea­tav for­maat, mi­da mas­sipsühhoo­sis täi­ta üri­ta­ti. Kel­lel­gi pol­nud võima­lust küsi­da, kas see for­maat on pä­dev. Kas ma te­ge­li­kult ta­han ela­da lin­nast 20 ki­lo­meet­rit ee­mal era­ma­jas, kus ma pean mu­ru niit­ma ja poo­di po­le, või ma võik­sin ela­da lin­nas ka­he-kol­me­toa­li­ses kor­te­ris, süüa res­to­ra­nis ja nau­ti­da nõnda kva­li­teet­se­mat elu? Pa­ra­noi­li­se­mat ja när­vi­li­se­mat ühis­kon­da kui Ees­ti ik­ka an­nab ot­si­da. Miks on see nii, et kui tu­len au­to­ga Hel­sin­gist ja sõidan Tal­lin­nas maa­le, siis liik­lus­kul­tuur muu­tub het­ke­ga? Kui sei­san Hel­sin­gis sa­bas, on seal nii Ees­ti kui ka Soo­me numb­rimär­gi­ga au­to­sid ja mõle­mad käi­tu­vad ühte­moo­di. Kui sõidan siin lae­va pealt ma­ha, siis need, mil­lel on Ees­ti numb­rimärk, muu­tu­vad hul­lu­meel­seks. Mui­du­gi, on veel hul­le­maid rii­ke. Mõne aas­ta eest käi­sin Mosk­vas teat­ri­fes­ti­va­lil ja mul oli vii­sa­ga se­ga­dus. Et mit­te jää­da kaue­maks Ve­ne­maa­le, kui vii­sa lu­bas, olin sun­ni­tud ost­ma len­nu­ki­pi­le­ti. Sei­sin lõpuks ·ere­met­je­vos ärik­las­si sa­bas. Mi­nu sel­ja ta­ha tu­li kaks vii­sa­ka väl­janä­ge­mi­se­ga ke­na­des sär­ki­des äri­meest ja ta­gu­mi­ne mees ütles: „Noh, tä­na on siis ärik­las­sis eri­ti pal­ju rei­si­jaid,” mil­le pea­le esi­me­ne käh­vas: „Mis te ar­va­te, et te ole­te ai­nus, kes jak­sab en­da­le ärik­las­si pi­le­ti os­ta või?” Mosk­va äär­mi­ne jõhk­rus liik­lu­ses ja mee­le­tu rünna­ku­kar­tus jä­tab ise­gi ta­ga­si­hoid­lik­ku Ees­ti äri­me­hes­se sel­li­se jäl­je, et ta lä­heb pi­le­ti­sa­bas kak­le­ma. Tal­lin­nas on küll ker­gem kui Mosk­vas, aga min­gi­su­gu­ne när­vi­li­sus siin on. Ja när­vi­li­sus tu­leb sel­lest, et oo­tu­sed on lii­ga kõrged. Kui ma te­ge­len sel­le­ga, et jõuda viie rik­ka­ma rii­gi hul­ka, siis mi­nu ra­hul­dus ei saa­bu iial­gi.

•• Räägitakse ka, et Eestis on kroonukunsti pealetung. Kas sa tunned seda?

Kui teh­ti fil­mi „Ni­med mar­mor­tahv­li­l”, siis se­da võis võtta arm­sa nal­ja­na. Aga kui teh­ti „Tuu­le­peal­set maad”, kus ve­ne­la­sed olid nii pa­had ja eest­la­sed nii hea­d… Olek­sin nõus lep­pi­ma, et ve­ne­la­sed on pa­had ja eest­la­sed on ka pa­had. Või siis, et ve­ne­la­sed on head ja eest­la­sed on ka head. Aga mit­te, et ve­ne­la­sed on pa­had ja eest­la­sed head. Ja se­da mit­te ülemää­ra­sest sümpaa­tiast oku­pan­ti­de vas­tu, vaid põhi-mõtte­li­selt. See ei saa nii ol­la, see on pooltõde. Ma olen vii­mas­tel aas­ta­tel käi­nud kõigil tant­su­pi­du­del ja emot­sio­naal­se­mat ning ilu­sa­mat het­ke kui 10 000 tant­si­jat rah­va­riie­tes, mis on nii ilu­sad, tant­su­mu­rul, an­nab et­te ku­ju­ta­da. Sa­mas ki­pub see eest­lus tei­se äär­mu­ses­se kal­du­ma. Lau­lu­pi­du on koht, ku­hu tu­leb min­na, aga seal ei kuu­le mit­te mi­da­gi, ei näe mi­da­gi ja ‰a‰lõki-lõhn on igal pool. Miks ma pean is­tu­ma min­gis hai­sus, kas on ras­ke kaks tun­di söö­ma­ta ol­la? See, kui­das po­lii­ti­kud tee­vad va­li­mis­kam­paa­niat igal võima­li­kul ju­hul – no kuul­ge!

Kui pan­na sin­na juur­de veel  tea­tud Tar­tu aja­loo­las­te pea­le­tung, kes kõik  kir­ju­ta­vad Ees­ti aja­loo­lis­te te­le­fil­mi­de st­se­naa­riu­mid – and­ke an­deks, see on fa‰ist­lik, na­gu ka see sam­ba ava­mi­ne. Oled sa käi­nud Ber­lii­nis toom­ki­ri­ku kõrval aja­loo­muu­seu­mis ja näi­nud neid fo­to­sid nat­si­de ko­gu­ne­mis­test? Read on sir­gu, li­pud leh­vi­vad. Mul on tun­ne, et Ees­ti üri­tab oma hä­di­se mil­jo­ni ela­ni­ku­ga ka sin­na­poo­le lii­ku­da. Min­gi nar­ra­tiiv peab ole­ma. Kui sel­gus, et rik­kaks ei saa, siis mõtle­me mi­da­gi muud väl­ja.

•• Ajame read sirgu?

Aja­me read sir­gu, lükka­me sel­ja sir­gu.

•• Suur osa rahva mentaliteedist ilmneb ka selles, mida noored oma elukutseks valivad. Sinu enda koolivalikud olid üsna tavapäratud. Oskad sa midagi noortele soovitada?

Ta­hak­sin ol­la kau­gel sel­lest, et kel­le­le­gi mi­da­gi soo­vi­ta­da. Kõige olu­li­sem on ilm­selt õppi­ma õppi­mi­ne. Ei to­hiks kar­ta eria­la­sid, mis nõua­vad füüsi­list tööd, sest vii­ma­ne ei vä­lis­ta tä­nap­äe­val mõtle­mist. Mind täi­dab ra­hu­lo­lu­ga see, kui saan oma kä­te­ga mi­da­gi te­ha. Mul te­kib res­pekt ini­mes­te vas­tu, kes suu­da­vad mõel­da, võtta vas­tu ot­su­seid ja need ot­su­sed oma kä­te­ga el­lu viia. Ka hea pea­la­va­meis­ter võib ol­la asen­da­ma­tum kui esin­äit­le­ja. Kui Ees­tis­se peaks tões­ti tuu­ma­jaa­m tu­le­ma, siis lä­heb meil va­ja sa­du in­se­ne­re, neid meil po­le ja In­diast im­por­ti­da oleks ka nal­ja­kas.

•• Vahepeal sa tegelesid energeetikaprobleemidega nii lavastuse „Nafta!” tasemel kui ka oma suvemaja ümbruses.

Te­ge­len sel­le­ga, kui­das hoi­da maas­tik­ku sel­le eest, et ta ei muu­tuks lõpli­kult töös­tus­maas­ti­kuks. Kui kol­me­le-nel­ja­le ruut­ki­lo­meet­ri­le lan­geb kaks vä­ga suurt kae­van­dust ja 40 tuu­li­ku­ga tuu­li­ku­park, siis mi­nu mee­lest on se­da pi­sut pal­ju. Hä­da on sel­les, et ei suu­de­ta vas­tu võtta ot­sust ehi­ta­da tuu­li­kud mer­re. Us­ku­ge või mit­te, nad tões­ti kri­gi­se­vad ja mühi­se­vad nõnda, et iga­su­gu­ne inim­te­ge­vus seal kõrval su­reb väl­ja.  

•• Kus su kodukant on?

Mi­nu ko­du­ko­ha ni­mi on Rõus­te ja Esi­ve­re tuu­le­park on see, mis mu õue pea­le ti­kub. Seal­sa­mas on AS-i Nord­kalk do­lo­ki­vi kae­van­dus (Lää­ne­maal Hanila vallas – toim). Ma saan aru, et kae­van­da­mis­te eest saa­da­vad ta­sud võimal­da­vad väi­de­ta­valt õpe­ta­ja­te­le pal­ka maks­ta. Aga ehk kor­ral­daks as­ja nii, et öö­sel kell kolm ei kae­van­daks?

•• Üks sinu rolle on olla ka isa. Kuidas see su vaateid mõjutab?

Üks eesmär­ke oleks an­da oma las­te­le ik­ka võima­lus ka­da­kas­te kar­ja­maa­de va­hel rin­gi joos­ta ja end tur­va­li­selt tun­da. Aga vaa­da­tes, kui väi­ke­sed on las­teaia­kas­va­ta­ja­te pal­gad ja mil­li­ne san­ti­mi­ne las­teae­da­des käib, siis mul­le vä­ga meel­dib idee, mil­le And­rei Hvos­tov väl­ja käis.  An­da va­ne­ma­te­le ka las­te eest hää­led. Miks võib 80-aas­ta­ne ini­me­ne ot­sus­ta­da mi­nu las­te tu­le­vi­ku eest, sa­mas kui mi­na se­da te­ha ei saa? See olu­kord viib po­lii­ti­lis­te ab­surd­sus­te­ni. Moo­dus­ta­me oma külas va­li­mis­lii­tu. Mõned ini­me­sed ei ta­ha end val­da sis­se kir­ju­ta­da, ku­na Sa­vi­saar an­nab nei­le Tal­lin­nas 700 kroo­ni.  

•• Teete valimisliidu sügisesteks kohalikeks valimisteks?   

Mi­da­gi sel­list jah. Seal, kus elan, üri­tan ot­sus­tes kaa­sa rää­ki­da. Lei­da kooskõla naab­ri­te­ga ja võidel­da ühis­te hu­vi­de eest. Ar­van, et va­ne­ma­te­le las­te hääl­te and­mi­ne tu­gev­daks rii­ki. Kui meie pe­rel ei oleks mit­te kaks, vaid ne­li häält, siis me ik­ka vä­ga tõsi­selt mõtlek­si­me, kel­le­le me need hää­led an­nak­si­me. Ne­li häält sel­li­ses väi­ke­ses külas, kus mu maa­ko­du asub, kus on üld­se 20 ini­mest, tä­hen­daks pä­ris pal­ju. Ini­me­sed, kes kas­va­ta­vad alaea­li­si lap­si, on ju pa­ri­mas tö­öeas ja kõige ras­ke­mi­ni ma­ni­pu­lee­ri­ta­vad, nad vas­tu­ta­vad kel­le­gi eest.