TIIT KÄNDLER: Innovatsiooni sund sarnaneb perestroikaga

Karu, lõvi ja tibu vaidlevad, kes neist on vägevaim. Karu ütleb: “Kui mina mõmisen, siis väriseb kogu mets.” Lõvi ütleb: “Kui mina möirgan, siis väriseb hirmust kogu džungel.” Tibu ütleb seepeale: “Mul piisab vaid veidi köhatada, kui kogu maailm põgeneb mägedesse.”

Kui me mõtleme innovatsioonist, siis kõige õigem on mõtelda anekdootidest. Sest anekdoot on oma olemuselt innovatiivne nähtus. Üleüldse on innovatsioon ju üsna hiljutine termin. 1971. aasta ENE köide seda ei tunne. Küll aga 1988. aasta variant. Varem olid olemas novaatorid. Treipinkide taga, laualaudade ees.

Mu meelest on innovatsioon midagi enamat kui leiutamine. See ehk pole üks pelk sõna, mille taha pugedes saab Brüsselist raha. See on tegevus, misläbi ühiskonna eluolu veidigi muutub. Ja ei pea just tingimata tuginema uhiuuele vidinale. Näiteks Soome kõnnikepid on kahtlemata innovatiivne saavutus. Olid ju enne olemas kepid, olid ka rajad. Kuid vaid põhjalik uurimistöö tegi selgeks, et inimestel tasub keppidega kõndida, kuna see aitab keha arendada. Ja teine uurimistöö leidis sihtrühma, kelle kaudu see liikumisviis välja arendada – parimas eas daamid. Kes siis oma meestele ka asja selgeks tegid.

Innovatiivne pole mitte ainult homo sapiens, vaid ka harakas, kes kasutab oksaraagu oma tarbeks. Või siis iga lind, kes leiab üles värskelt välja pandud söögilaua. Innovatiivne on laps, kes ise leiutab, kuis klotsidest saab torni laduda. Ja

võib-olla oli just innovatiivsus see nipp, tänu millele meie liik homo sapiens jäi ellu ja neandertallane ei suutnud seda teps mitte.

Kuid igal asjal on oma piir, ja nõnda ka innovatiivsusel. Kui Saul Bellow kirjutas kunagi, et lääne inimene on väsinud muutustest ja ida inimene sellest, et muutusi ei juhtu, siis kas pole siin ratas ringi pööranud? Võib juhtuda, et liigne innovatsioon ei vii mujale, kui lihtsalt väsitab.

Vaatame või Tallinna kasvatamist. Meie esivanemad ei võtnud just väga lahkelt vastu selliseid nähtusi nagu korsten ja käimla. Mis kindlasti ei olnud just eriti arukas. Võib-olla ma tõesti eksin ja võib-olla ongi nii õige, ent siiski – miks aga peame me pidama omaks Maakri tänava maju? Võib-olla ei lisa turvalisust Viru kaubakeskus. Miks näiteks Londonis sihukesi innovatiivsusi ei rakendata?

Turvaline vana

Innovatsioon esineb teadusajakirjas Nature enamjaolt ärirubriigis ja reklaamidel. Mis näitab, et seda seostatakse rahaga. Mujal käib jutt teadusest. Eestil on võimalus olla innovatiivne, pole kahtlust. Kuid ülepingutamine võib just mitte liiga sõbralikuks osutada. Meie kõige innovatiivsem tegelane oli ju ometi siil, kes Kalevipojale õpetas, et löögu serviti. Kreeklased tegid innovatsioonist lähtudes valmis Trooja hobuse. Ja piiblis läks Taavet Koljati vastu välja linguga. Kõik ju olemasolevad asjad.

Meie hingelähedane Nokia müüs vanamoodsaid mobiiltelefone, mustvalge ekraaniga ja ilma kaamerata. Ning see 6310i toimis nädala ainsa laadimiseta. Nokia ei valmista seda enam, kuna see on nende arust iganenud. Inglise firma Car-

phone Warehouse teatas hiljuti, et neil on müüa kasutatud 6310i telefone. Need kõik müüdi paari päevaga, 100 Inglise naela tükk.

Kas lääne kultuur pääseb üleinnovatiivsusest – selles on küsimus. Kui te auto on muudetud nõnda keeruliseks, et pisema mõra peale tuleb välja vahetada kogu laternasüsteem või siis pisema niiskuse peale ei oska keegi ütelda muud, kui et vaheta ära pardaarvuti, siis tekib ikka tahtmine, et meil kasvaks peale uus inseneride põlvkond, kes mõtleks eelkõige inimese, ja seepeale innovatsiooni peale. See tähendab – kes oleksid tõelised novaatorid.

Midagi on ometi jäävat siin maamuna peal. Majad võivad kaduda, peened restoranid asenduda autoparklatega, ja Maakri tänav võtta näo nagu Berliin pärast vallutamist. Kuid üks asi on, mis jääb. See on pesula. Millest meie võiksime tõeliste novaatoritena õppust võtta.