TIIT KÄNDLER: Ajakiri Horisont on vastu pidanud 40 aastat

Ja sestap tehti meelsasti uusi teadust populariseerivaid väljaandeid. Ning teaduskirjandust sadas lausa lumena. Enamjaolt olid need vene autorid, aga sekka kirjutasid ka eesti teadlased.

Ning nii kummaline kui see ka pole, aga vene teaduspopulariseerijad olid tollal õige head. Olid isegi Stalini ajal – nimetagem kas või Perelmani kahte “Huvitava füüsika” raamatut. Kohustuslik soust sellest, et aurumasina leiutas ikka mõni vene pärisori, andis asjale vaid teatava inimliku eksimuse mõõtme, mille iga teadusest huvitatud koolipoiss ära tabas.

Sellest traditsioonist sündis 1967. aasta jaanuaris ka Horisont. Ja huvitav küll: vaid kümme aastat hiljem kui New Scientist, mis oma hiljutise numbriga tähistas ajakirja 50. sünnipäeva. Horisondi väike köide oli kui ilmutus. Minu jaoks jäi see küll hiljaks, olin siis juba keskkooli lõpetamas ja Tartusse füüsikat õppima minemas, olles lugenud ajakirja Radio ja muudki venekeelset kraami. Välismaine populaarteadus oli Eesti raamatupoodides peaaegu olematu. Seevastu oli mu kodu lähedal Lenini puiesteel raamatupood, kus leidus maailmatasemel füüsikat, keemiat ja bioloogiat vene keeles, olgu tõlgitut või vene autoritelt.

Noh, igatahes ei olnud Horisonti kerge tellida, selleks tehti tööpaikades suisa jaotuskavad. Kes sai Horisondi, kes Loomingu, kes Eesti Looduse. Aga olgu, ega siis muud harivat ja poliitikast läbi põimumata ajakirjandust olnud. Jah, eks Horisondi juhtkirjad tegelesid ikka partei nägemustega ka. Aga see polnud peamine. Minu meelest oli peamine see, et ajakiri äratas teadushuvi paljudes kooliõpilastes ning kirjutamishuvi paljudes teadlastes. Eriti toredalt resoneeris Tõravere.

Olen seda meelt, et teaduse tutvustamine on teaduse lahutamatu osa. Nii nagu kirjanduse lahutamatu osa on kirjanduskriitika kui kirjandusmeel. Soome innovaatiline edu põhines suuresti ka sellel, et loodi süsteem, mis rahvale laialdaselt teadust ja tehnoloogiat tutvustama asus. Kas NASA saaks lennutada kosmosesse nii palju inimesi, kui ta ei tegeleks oma valdkonna hoogsa populariseerimisega, pakkudes selle kohta kogu maailmas tasuta teavet? Euroopa probleemiks on ehk tagasihoidlikkus teadustulemuste propageerimisel. See annab küll veidi järele, kui vaadata kas või teadusajakirja Nature.

Vaja stabiilsemat toetust

Eesti-suguses väikeriigis ei ole korralikku populaarteaduslikku kirjandust, veel vähem ajakirja võimalik ülal pidada ilma teatava riigipoolse mõistmise ja toeta. Nii on Horisontki jäänud ellu suuresti tänu keskkonnauuringute keskuse toetusele. Kuid selline aasta-aastalt hüpelda võiv toetus ei ole just kõige parem baas, millele võiks rajada ka noorte usu teaduse populariseerija kui elukutse vastu.

Ja ometi, kust mujalt kui Horisondist saaksime lugeda, mida arvavad Nobeli preemiatest näiteks teadlased Kalle Kilk, Henn Käämbre ja Jaanus Remme?

Füüsik Uno Veismann kirjutab: “Horisont on alati au sees pidanud Eesti teadlasi. (---) Diskreetselt pole siiski sekkutud teadustegemise pahupoolde, kuigi 1990. aastate ulatuslikud ja jõulised ümberkorraldused oleksid selleks intrigeerivaid juhtumeid pakkunud. Ajal, millal globaliseerunud teadus eemaldub kohalikust kultuurist, on Horisont teinud jõupingutusi tekkinud lõhe katmiseks.”

Võib-olla on Horisont jäänud isegi liiga tagasihoidlikuks, sekkumata teaduspoliitkasse. Kuid intrigeerivat on seal ikka olnud. Kas või ajaloolase Magnus Ilmjärve väide juubelinumbris: ajalooteadus ei saa olla riikideülene, see on pigem kohalik rahvusteadus. “Ma ei usu ka, et keegi meist, eesti ajaloolastest suudaks anda akadeemiliselt väärika panuse mõne suurriigi ajaloo uurimisse,” ütleb ta.

Nüüd on Horisont sekkunud suisa maailmapoliitikasse, ilmutanud lisaväljaande, mis on pühendatud 50 aasta möödumisele Ungari ülestõusust. Selle on koostanud Urmas Bereczki ning see sisaldab sissevaateid neisse kümnesse 1956. aasta oktoobri- ja novembripäeva, mis vapustasid sotsialistlikku maailma.

Mäletan üht toredat lugu, mida Tartus kunagi pajatati. Nüüd teispoolsuses viibiv füüsik Harry Õiglane oli tol ajal ENSV TA füüsikainstituudi direktor. Kuid tal polnud kaitstud doktorikraad, mida peeti selle koha jaoks vajalikuks. Aga oodati, et kaitseb. Noh, koputanud siis Õiglane ühel heal päeval oma juhendaja, akadeemik Karl Rebase uksele, suur käsikirjapakk kaenlas. Rebane rõõmustanud, et näe, nüüd ongi doktoritöö valmis. Õiglane aga pakkunud häbenemisi: “Näete, kirjutasin ühe populaarteadusliku raamatu. Ehk vaatate üle...” Ühesõnaga, jama kui palju. Lõpuks võetigi kohalt maha.

Kuid kui nüüd tagantjärele vaadata, siis kahtlemata oli Õiglase raamatutel ja Horisondi artiklitel kokkuvõttes Eesti teaduses olulisem koht kui oleks olnud Õiglase doktoritööl. See jäigi kirjutamata.