TIINA SAAR: kuidas aidata jonnivat riiki?

Siin-seal kogunevad mõttekaaslased kogukondadesse, et eluterve mõistuse jõudu elukvaliteedi parendamise heaks rakendada. Kodanikualgatusi leidub nii laste, perekondade kui tervete piirkondade edendamise vallas. Helged pead tulevad kokku, analüüsivad olukorda, unistavad ja kirjutavad projekte, et neid ellu viia.

Olles viimasel ajal igakuiselt uurinud kuukirja Tööturg tarbeks maavanematelt, kuis nende piirkondadel läheb, olen saanud südantsoojendavaid teateid. Võrumaa metsade vahel on talumees loonud tööküla, kus pakub tööd ja elamist sisse rännanuile, Läänemaa hoiab turismimagnetina end kaardil ning kohalikud tegijad edendavad õlg – õla kõrval kandi väärtust.

Raplamaa keskendub oma loodusväärtustele ja koondab kohalikke ettevõtjaid innovatsiooni rakendi ette. Kõike seda kenadust, mida president oma kõnedes Eestilt ootab ja Euroopa Komisjon oma kokkuvõtetes järjepidevalt mainib, kohtab rohujuure tasandil ühe korraliku Eesti Edulugude raamatu jagu.

Neid lugusid me kahjuks meedias ei näe. Kuis keegi koondamisele, saneerimisele ja pankrotistamisele hoopis jätkusuutlikuma alternatiivi leidnud. Kuidas keegi majanduslanguse kiuste mõne tegevusala on õitsele ajanud.

Rääkimata neist sadadest headest ideedest, mis praegu pulbitsevad parema elu lootuse supi sees. Mis päriselt aitaks ka perekondi, vanaemasid, vanaisasid, isasid, emasid, mehi, naisi ja meie järeltulevat põlvkonda. Head uudised ei ole moes. Kaubaks läheb vainamine ja hala.

Abipakkumist ei võetud vastu

Olles lugenud järjekordset uudist sellest, kuidas Tööturuameti järjekorrad on pikad ja abi sealt loota pole, kuuldes koondatud tippspetsialistilt järjekordset piinlikust tekitavat lugu Tööturuameti küündimatusest, pakkusin kodanikuna abi.

Kirjutasin kirja Sotsiaalministeeriumile, et sooviksin aidata kas konsultandina või ka reaalsete tegevustega. Võiksin olla üks neist erasektori nõustajatest, kelle juurde töötuid nõustamisse suunataks nii, et töötuks jäänu ise maksma ei pea. Või see, kes gümnaasiumi lõpetajatele lähituleviku reaalsuse ja võimaluste kohta karjääripäevi peab. Või see, kes Tööturuameti all koondatud spetsialistidele ja keskjuhtidele grupikoolitusi teeb, mis aitaksid endas selgusele jõuda ja uut algust leida.

Sotsiaalministeeriumist vastas mu ettepaneku peale Thor – Sten Veltmann, et kahjuks neil vakantse pole, lubas kursis hoida, kui midagi tekib. Olgu, ma kirjutasin halval ajal, kui Maripuu juhtum just komeedina taevasse oli tõusnud.

Tiina Ormisson vastas Tööturuametist, et tore mõte küll, aga hanke peaks tegema. Et tehku ma kellegi teisega koostööd. Selge, eks neilgi rasked ajad, liitmised ja lahutamised päevakorral. Ilmselt suudavad inimesed end vaid sõja puhkedes mobiliseerida.

Siis lugesin e-posti saabunud pressiteatest, et sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi sõnul peaks karjäärinõustamine laienema tasuta tööturuteenusena kõigile soovijaile ja seadust tuleks vastavalt muuta.

”Karjäärinõustamine on väga nõutud tööturuteenus. Järjekorrad nõustajate juurde on pikad. Sotsiaalharta nõue on, et ka inimesed, kel on töö, aga sooviksid midagi muud teha, aga päris täpselt ei tea, mis see uus töö või ametiala olla võiks, saaksid spetsialistilt nõu,” ütles Pikhof
oma sõnumis.

Kirjutasin siis Pikhofile, et mul oleks soov abi pakkuda, kuna olen valdkonnas aktiivselt tegev. Aga ta ei vastanud üldse.

Võib ju jääda mulje, et soovin lihtsalt endale tähelepanu tõmmata ja raskel ajal tööd saada. Samas imetlesin juba seitse aastat tagasi, kuidas Vana – Euroopa karjäärinõustamise teenuse oli elegantselt maandatud paljuski erasektori õlule. Tõsi, siiani me seda nii tõsiselt ei vajanud. Eks sellepärast meil ka kraadiõpet sel alal pole.

Usun, et üle Eesti on karjäärinõustajaid teisigi, kes põhikohaga koolides või teabekeskustes resideerivad ja kes oleksid valmis praeguses olukorras riigile abikäe andma. On psühholoogiatudengeid, kes saaksid vajadusel karjäärinõustamisele spetsialiseeruda kogenumate nõustajate käe all.

Ja kõike seda mitte tingimata kõliseva euroliidu kopika eest, vaid sellepärast, et on selle riigi kodanikud. Sellepärast, et oskavad midagi, mis meie riiki praegu aitaks.

Kahjuks takerdume sellesse, mida me paraku ei oska. See on bürokraatlike süsteemidega suhtlemine, millegi ära tegemine ilma, et oleksid õige erakonna liige.

Võib olla olen karm. Äkki juba kuukese pärast hakkab ümber Eesti sõitma karjäärinõustamisbuss. Võib olla on poole aasta pärast karjäärinõustamisbüroosid linna pildis sama tihedalt kui Coffee In kohvipoode. Ja loodetavasti vastab siis kõik ka tarbija ootustele. Et ei oleks järjekordne kontoris sündinud formaalne teenus, mis tellijale vajadustele vaid põlvini ulatub.