Tempel keset kõnnumaad
Needsamad lahked raamatukogutädid, kes on ju tavaliselt malbed ja armsad nagu merisead! Mis on lahti? Mis toimub?
Aga toimub lihtsalt see, et inimestel jääb puudu sõbralikkusest ja empaatiavõimest. Kõigepealt – miks peab kultuuriministeerium käituma nagu kõrk majaomanik, kes ilmub oma vaese üürilise ukse taha ning kärgib: „Miks te maja eest lund ei roogi!” Ja kui üürnik alandlikult pobiseb, et tal pole lumelabidat, siis põrutab vastu: „Hommepäev olgu olla!” Kas ei oleks palju mõistlikum, kui ta tuleks lahke näoga, labidas käes, ja ütleks: „Näete, kallis inimene, tõin teile väikese kingituse, et saaksite oma läveesise puhta hoida. Ilusat päeva!” Kõigil oleks kohe parem tuju.
Ehk siis – kui riik avastab, et paljudes raamatukogudes puuduvad kultuuriajakirjad, mille välja andmist ta ise finantseerib, oleks ju normaalne, kui ta need raamatukogudele lihtsalt kingiks. Suurendaks natuke tiraaže ja läkitas iga kuu igasse raamatukokku väikese pakikese. Selle asemel, et anda esmalt raamatukogudele raha ja nõuda siis, et need selle raha eest tema käest ajakirju ostaks, ehk teisisõnu, tõsta raha ühest taskust teise.
Samuti võiks toimida väärtkirjandusega. Ega see pole paha mõte, et raamatukogu võiks kujutada endast väikest kultuuritemplit keset kõnnumaad. See ei tähenda ühtigi, et enamik ümberkaudsetest selle templi aardeid hinnata ei oska, vähemalt saavad nad tulla ja näha, milliseid raamatuid Eestis ja laias maailmas kirjutatud on. Astuda heledalt valgustatud lugemissaali, võtta aupaklikult mütsi peast ning tajuda, et kultuur on siinsamas, käeulatuses. Kes teab, kuidas see mõjub! Tammsaare kirjeldab, kuidas väike Vargamäe Indrek leidis köstri juurest ühe paksu raamatu, millest talle küll muud meelde ei jäänud kui salapärane sõna „paavst”. Aga see arusaamatu sõna otsekui nõidus ta ära ning nüüd ei tahtnud ta enam muud, kui aina lugeda ja lugeda, et taas tunda seda imelist aukartust, mida võib tekitada kirjasõna.
Tähtteosed pakki ja teele
Oleks kurb, kui meil poleks tänapäeva Indrekutele midagi väärilist pakkuda. Sellepärast oleks väga ilus, kui riik ohjad enda kätte võtaks ning hoolitseks selle eest, et raamatukogud rahapuuduse tõttu parimatest pärlitest ilma ei jääks. Maailmaklassika ja eesti kultuuri tähtteosed tuleks kimpu köita ning lahkelt raamatukogude ukse taha toimetada. Põhimõtteks olgu: kus viga näed laita, seal tule ja aita, mitte aga: kus viga näed, seal tule ja riidle.
Aga Barbara Cartland? Mida temaga teha? Isegi kui selle viljaka daami loomingut juurde mitte osta, on raamatukogud seda tänu varasematele hangetele ikkagi täis, nii et Cartlandi fännidel pole „nälga jäämist” karta. Ainult et kas Cartland tõesti saab olla kellegi teadlik valik? Millegipärast kahtlen selles. Minu meelest oleks siin õige koht väikeseks rahvavalgustuseks, et aidata neid inimesi, kes tõenäoliselt lihtsalt ei oska raamaturiiulist paremat lugemist leida. Umbes nii, nagu „Tagahoovi” Nikituška, kes sõi isukalt sitikat, arvates oma lihtsameelsuses, et see on vähk. Ameerikas tehakse telesaateid, kus ülekaalulistele isikutele seletatakse, et maailmas leidub veel palju toiduaineid peale hamburgerite ja friikartulite, ning inimesed on alati meeldivalt üllatunud.
Olen päris kindel, et ka vaesed Cartlandi lugejad oleksid üliõnnelikud, kui neid mõne hästi kirjutatud naisteka juurde juhatataks. Siis nad saaksid aru, mis mekk kirjandusel tegelikult on! Siinkohal oleks taas ministeeriumi ja kirjandusspetside abi teretulnud, nagu ka raamatukoguhoidjate huvi ja valmisolek häid soovitusi kuulda võtta. Aitame üksteist, selle asemel et ulguda ja hambaid kiristada!
