Teistmoodi haldusreform
(2)
•• Unistatav vabatahtlik haldusreform rahvaalgatusena ei jõua kunagi loogilise lõpuni, sest see ei ole paljude omavalitsuste juhtidele isiklikult meelepärane. Reformi tuleb kaasa aidata mitte ainult ühinemisel lubatavate miljonitega, vaid ka riigipoolse tegusa organiseerimisega. Kahjuks on aga Siim Kiisleri 20 + 5 reformiprojekt sedavõrd jõuliselt kiirustav sekkumine senise ühiselu korraldusse maal, et suur osa kogukonnast ei suuda seda taluda ja on hakanud tõrjuma. Järelikult tuleb alustada reformi mujalt – mitte pealinnast ega maakonnast. Ja viga oleks jääda ootama iseeneslikku kodanike initsiatiivi, sest seniste kogemuste põhjal võib väita, et see jääbki saabumata.
Riigi tarkpeadel on vaja esmalt välja pakkuda tulevaste omavalitsuste keskused, sest vallad tuleb organiseerida ju olemasolevasse infrastruktuuri, see tähendab, tuleb arvestada sellega, mis juba kohapeal on. Tulevasteks vallakeskusteks on muidugi enamik maakonnakeskusi. Lisaks neile tuleb aga leida uusi omavalitsuskeskusi, arvestades elanike tegelikku teenindamist, ühendusteid, liikumisharjumusi ja -võimalusi ehk lühemalt – reaalseid tõmbekeskusi. Normaalse suurusega valla keskusse peaks koolireformi tulemusena jääma kindlasti gümnaasiumihariduse saamise võimalus. Need keskused on reaalselt olemas. Väidan, et valdu peab olema mõnevõrra rohkem kui praegu maakondi. Arvan, et 35–40. Konkreetsuse ja näitlikkuse huvides lisan, et sellisteks uuteks vallakeskusteks sobiksid juba praegugi nn tõmbekeskused Keila, Lihula, Märjamaa, Vändra, Otepää, Karksi-Nuia jt.
Pärast võimalike keskuste pakkumist arutaksid ja otsustaksid praegused omavalitsused, millisesse uude valda nad kuuluda tahavad. Kui tõuseb kohapeal kaalukaid eriarvamusi, võib isegi kohaliku rahvaküsitluse teha ja siis otsustada. Kui omavalitsused on otsustanud, saaksid uue valla piirile jäävad külad ja alevid soovi korral ka ise teha valiku, kumma naabervallaga liituda.
Ants Luukas
 |
  |
 |
