Teistest parem, paremalt teine

Lapsele särava ja neoonvärvilise koti muretsemine oli emadele-isadele küllap sümboolne vabanemine nõukaajast ja laste jaoks oli see äge, vahva ja absoluutselt hädavajalik.

Ainult minu vanemad leidsid, et pole mingit põhjust töökindlat ranitsat massihüsteeria tõttu sinnapaika jätta. Nii ma ainsaks ranitsakandjaks jäingi. Võite arvata, kuidas mõjutas see minu mainet klassikaaslaste seas.

Ehk see ka selgitab, miks mu süda tõmbus kokku, nähes eelmisel nädalal tänavatel koolikotireklaami „Pinginaabrist parem!”. Ja vaevalt ma ainuke olen, eriti praegust kitsikust arvestades. Ometi pole küsimus ainult rahas, vaid asi on seotud  sügavamate väärtustega. Reklaam teatab, et õige koolikoti selga riputamise tulemusel võib saada teisest paremaks. Kusjuures paremuse arvestamisel ei loe isiklikud väärtused, enda sihid ega sisemised mõõdupuud, vaid määraval kohal on enese võrdlemine teistega.

Võistlemine iga hinna eest

Harjumus end teistega võrrelda torkab Eestis silma paljudes valdkondades. See algab juba lapse esimestest elukuudest, mil norgus emad arstilt noomida saavad, kui nende poja või tütre näitajad ei vasta täpselt standardile. Ja sealt kohe edasi – kas ta ikka keerab külge sama vanalt kui sõbranna laps ja mitu sõna oskab öelda aastaselt. Konkurendiks muudetakse isegi pinginaaber, lapse lähedane sõber, kelle puhul välise kesta asemel võiksid lugeda hoopis inimlikud omadused.

Arusaam, et elu on võistlus, istub nii sügaval, et vähesed küsivad, kas see võistlus teeb meid õnnelikuks või aitab meil areneda. Stardipositsioon on ju igaühel erinev ning trajektoor ja sihtmärk tegelikult enda valida. Võrrelda võiks end pigem ise­enese eelmise arenguastmega, sellest sünniks mõndagi head. Ka poeet Alliksaar arvas arengu kohta: „Varem olin teistest parem, nüüd olen paremalt teine.” Ent luuletarkus ei sobi praeguste päriselu reeglitega. Seda teab iga koolijütski, kelle õpitulemusi võrreldakse oivikutest klassiõdedega.

Kui siinmail tundub õpilaste hinnete võrdlemine elementaarsena, siis pole see nii kaugeltki kõikides Euroopa riikides, näiteks Saksamaal. Iseenesestmõistetav pole isegi see, et õpilased oma klassikaaslaste hindeid teadma peaksid, vahede rõhutamisest rääkimata. Sama seis on ka koolide eksamiandmetega: mitte kõikjal pole see info avalik, kuid kui ta seda juba on, siis kipuvad kohe järgnema ka paremuse pingeread. Nii õpilaste kui ka koolide puhul on erinevad nii algseisud kui ka vahepealsed asjaolud, nii et numbriline lõpptulemus ei mõõda arengut ega anna võrdlusalust. Küll aga teevad edetabelid asjaosalistele haiget.

Ühiskondlik utoopia

Kas saaks seda haigetsaamist kuidagi vältida – kas kodu, kool, meedia ja lõpuks ka reklaamitööstus saaks hoolida rohkem inimestest enda ümber? Kas näiteks saaksime võrdlusmomendi ja konkurentsi asemel keskenduda hoopis igaühe väärtuslikkusele, isikupärale ja andekusele? Kas standarditele vastavuse asemel saaks rõhu panna rohkem enesetundmisele ja enesekindlusele? Ehk võiks ka Eestis näiteks arutada, kas ei võiks õpilaste hindeid klassikaaslaste eest delikaatselt varjata? Või mitte avalikustada koolide tulemusi riigieksamitel?