Teeme pimesoolest pärasoole

Et riigi elektri ülekandevõrke (Elering) troonima pandud Taavi Veskimäge vaevab kiusatus oma väikest impeeriumi gaasitorude arvel laiendada, pole üllatav. Nagu ka see, et üle mõõdu lihtsustades võib näha sarnasusi elektrienergia ja maagaasi unistuste vabaturgudes. Kuid kui ka peaminister võtab teemal sõna, peab publik siiski arvama, et asi on valitsuses tõsiselt kaalumisel. Jutt ise aga kõlab halva naljana, ja neid, nagu hiljutisest tobedast burka-eksperimendist teada, peaminister ei salli.

Mis on ühiskondlik kasu?

Eesti gaasitorustike riigistamiseks raha kulutamisel pole vähimatki mõtet, sest kuigi Euroopa turu varustamiseks praegu veel uusi gaasitorustikke rajatakse, on tervele maailmale selge, et nn gaasitipp saabub õige pea pärast naftatippu (mis oli hiljemalt 2008. aastal ära). See tähendab, et kuidas ka ei majandaks, lõ-puks saab gaas otsa ja tuleb üle minna teistele energiaallikatele.

Miks peaks riik ostma midagi, mille väärtus ajas ainult langeb? Mis on meie ühiskondlik kasu sellest? Kasu polegi, kui välja arvata need praegused era-omanikud, kellel õnnestub oma varast vabaneda enne, kui selle hind vabalangusesse läheb.

Et gaasivõrke ei saa käsitleda samamoodi nagu kõrgepinge-võrke, sai juba ammu selgeks ka Euroopas üldreegleid kehtestavale Euroopa Parlamendile. Võib-olla ei ole see informatsioon Eleringi juhini jõudnud. Kuigi seoses Venemaa/Gazpromi viguritega gaasi tarnimisel Euroopasse on palju kõneldud Euroopa võrkude parandamisest, ei puuduta see kuidagi Eestit ja siinset gaasitrassi umbsoppi.

Meie elame Lätis paikneva reservuaari kui vanajumala selja taga väikese kõrvaltoru lõpus. Mingit gaasitransiiti siitkaudu ei käi ega saagi käima, sest Eesti valitsus ju keeldus kangelaslikult laskmast Nord Streami toru oma vetessegi, rääkimata siis väikese lisaühenduse tekitamisest Läti-suunalisele lisaks. Niisiis, Eestil puudub võimalus Euroopa gaasivarustuse mõjutamiseks, kui just gaasivõrkude arendamisel ei võetaks ette midagi analoogilist elektrivõrkude Estlinki projektidele.

Vedelgaasiteemaga mängimine on ses kontekstis ka üsna alasti valetamine. Vedelgaasi terminale rajatakse gaasi transportimiseks üle alade, kus torustikud puuduvad, turgudele, kus on kõva nõudlus ning torustikud, kuhu kraam gaasilisena jälle sisse lasta. Eesti ei sobi kummaski mõttes skeemi.

Mis mõtet oleks Eestis lõppeva gaasitoru otsa rajada Vene gaasi vedeldusjaama, kui selle sihtturg saaks olla ainult USA? Viimase varustamiseks on aga Euroopa täis hoopis soodsama asukohaga sadamaid, mille kaudu juba USA turgu mühinal varustataks, kui Venemaal oleks Euroopa tarbimisest üle jäävat gaasi pakkuda. Nagu kõik eksperthinnangud väidavad, saab Venemaa gaasipakkumine lähiaastail ainult väheneda, kuna uute maardlate kasutussevõtuks pole investeeringuid tehtud ning vanad on ammendumas.

Veel vähem kui USA-sse väljaveoks oleks mõtet terminalil, mille kaudu mujal vedeldatud gaasi Eesti ja sedamööda Euroopa võrkudesse lasta. Sest Venemaa transpordib oma gaasi Euroopasse ju aina paisuvaid torustikke mööda, mitte laevatades. Kus seda siis vedeldataks? Liibüas? Iraanis? Mis valemiga võiks Tallinna või Paldiski terminal majanduslikult konkureerida Marseille terminaliga, mis väidetavalt on võimeline töötlema Euroopa Liidu maagaasi koguvajaduse? Ega olegi.

Maagaasi jääb aina vähemaks

Lihtsaim, ent põhimõttelisim erinevus Euroopa gaasi- ja elektriturgudel on aga see, et kui nüüd ja tulevikus toodab Euroopa kogu oma tarbitava elektri ise, siis oma maagaasi jääb meil aina vähemaks. Millalgi saabub päev, mil kogu Euroopas tarbitav gaas on imporditud, sest Saksamaa, Holland, Ühendkuningriik ja Norra on Põhjamere aluse tühjaks lüpsnud. Niisiis, gaasivõrkude ümberehitamine vabaturgu võimaldavaks süsteemiks oleks pidu importööridele (aga Euroopa julgeoleku põhi-mõte on vastupidine). Kuid nagu maavaradega üldiselt, nii on ka maagaasiga – valdav osa allesjäänust paikneb mittedemokraatlike riikide kontrolli all ja neil on kalduvus kaubandus ning poliitika segamini ajada, nagu Euroopa Gazpromi näitel liigagi hästi teab. Võrkude omandisuhted ei muuda selles küsimuses midagi.

Paari kohaliku tähtsusega lõpunüansina olgu lisatud, et võrreldes 2004. aastaga müüdi Eestis 2009. aastal ligi poolteist korda vähem gaasi. See tähendab, kohalik nõudlus on visas ja kindlas languses. Ühegi suurtarbija lisandumist pole ette näha Šveitsi investori gaasielektrijaam on isegi tuumajaamast utoopilisem jutt. Kui gaasielektrijaam oleks majanduslikult tasuv ka soojust müümata, siis miks küll Iru jaam suviti seisab? Uus soojuselektrijaam eeldaks ka soojatarbijat.

Aga soojust on meil üle nii Tallinnas kui ka eriti Narvas, kus seda 10 miljardi krooni eest aastas lihtsalt taevasse lastakse. Väita aga, et Eesti riigil on vaja gaasivõrgud omandada, et kindlustada kohalike gaasitootjate ligipääs turule, on tühi mis tühi. Põlevkivi gaasistamise uuringute ja katsetustega sihikindlalt ei tegeleta, iga muu gaasitootmine on võimalik aga sedavõrd mikroskoopilises mahus, et selle tarvitamine võrkude kaudu poleks niikuinii mõttekas.

Järeldus on lihtne. Maksumaksja raha kulutamine amortiseeruva, väheneva väärtusega ning energiajulgeoleku seisukohalt tähenduseta infrastruktuurijupi ostmiseks oleks selle raha kuritarvitamine.