Teatririik Eesti

Lisaks kõikidele teistele voorustele peeti intrigeerivaks võimalust, et pärast traditsioonilise aastapäevakõne esitamist võiks uus president südamerahus saalile selja keerata ja asuda juhatama sümfooniaorkestrit. President vastutaks ühekorraga aastapäevakõne ja piduliku kontserdi eest.

See oli kahtlemata huvitav idee ning seda edasi arendades jõudsin mina tookord Eino Baskini nimeni. Baskinil on ju olemas kõik needsamad plussid mis Eri Klasil, kuid tema peetud aastapäevakõne oleks kahtlemata veelgi värvikam, sest maestro Baskin suudaks kõne ajal kehastuda ümber lugematuks hulgaks koomilisteks tegelasteks, vahetades sujuvalt parukaid ja vuntse. Sellisel juhul polekski enam mingit kõnele järgnevat eeskava tarvis – president naerutaks publiku ise piisavalt hingetuks.

See kõik meenus mulle eelmisel nädalal, kui linnatänavatele ilmusid Ühtse Eesti suurkogule kutsuvad reklaamid. Esialgu arvasin, et tegemist on suurepärase naljaga. NO-teater ei asu ju mitte ilmaaegu Vanalinnastuudio endistes ruumides, Eino Baskini „Prügikastidest” tuttav poliitiline pilateater on leidnud uue väljundi Tiit Ojasoo lavastustes. Aga siis kinnitasid Ojasoo ja Ene-Liis Semper, et tegemist polegi naljaga, vaid projekti eesmärk on hoopis paljastada inimestele poliitika telgitaguseid. Millest on muidugi kahju, sest hea nali on alati oodatud, samal ajal kui poliitika telgitagused, ja eriti Eestis, on tegelikult üsna igavad. Mis pomm­uudis see ikka on, et Reformierakonnas pole siseopositsioon lubatud? Või et mõned sotsid ei ütle enam Jüri Pihlile tere? See on samasugune uudis kui see, et rätsepmeister Kiire poegadel on kõikidel punane pea ja nad kannavad lõhkise sabaga kuube. „Madis neid võtku,” ütles Toots, kui Lible Paunvere pealt sedasorti „uudistega” tuli. „Meil on vaja vaadata, kuidas kesapõld kividest puhtaks saab.”

Näitlejad võimule!

Kuid asja üle sügavamalt järele mõelnud, leidsin ma, et tegelikult olekski imetore, kui „Erakonna Ühtne Eesti suurkogu” ei jääks mitte ühekordseks estraadietenduseks, mille publiku moodustavad peamiselt ärevusse sattunud erakondade noortekogud, kes enesele ahvikiirusel suurel hulgal pileteid broneerisid. Ei, oleks vahva, kui NO-teater läheks valimistele, koguks hääli ja võidaks! Ja mida suurema ülekaaluga, seda parem, sest siis saaksime endale näitlejatest koosneva riigikogu ja valitsuse!

See annaks silmad ette ka praegusele e-valitsusele, mida vähemalt vahepeal reklaamiti kui ilmaimet. Eks ole, e-valitsust on tore vaadata küll, aga see pole mitte midagi selle mõnu kõrval, mida võib pakkuda professionaalsetest näitlejatest moodustatud valitsuskabinet, kellele on kirjutanud teksti professionaalsed dramaturgid! Sest erinevalt tavalistest poliitikutest, kellel on tihtipeale otsekui kuum kartul suus, kes nihelevad ja pobisevad ja tammuvad kaamera ees jalalt jalale, suudaks näitlejatest ministrid muuta kabinetiistungid tõeliseks tulevärgiks! Solvumised ja leppimised, raevukad vihapursked, pisarameri, särav klounaad – kõik see saaks Eesti poliitika lahutamatuks osaks. Valitsuse pressikonverentsidele võiks müüa pileteid, riigikogu istungite ülekanded oleksid sama populaarsed kui „Õnne 13” ja poliitilised jutusaated ETV-s minetaks kogu senise tardumuse ning astuks kandadele Ott Sepa ja Märt Avandi sketšidele.

Ning milline menu ootaks Eesti Vabariigi uusi poliitikuid välismaal! Kui teistest riikidest saabub tippkohtumisele vaid igavaid bürokraate, siis Eestil oleks võimalik välja panna parimad traagikud, parimad koomikud, piltilusad vampnaised või nukrameelsed blondiinid, täpselt nii, nagu näeb ette käsikiri. Eesti esindaja teatraalne etteaste oleks rahvusvahelisel areenil alati oodatud, tekitaks elevust ja mattuks kõrvulukustavasse aplausi.

Võib muidugi küsida: kas säärane valitsus, kas säärane riigikogu tuleks toime ka riigi juhtimisega? Aga selleks on ju olemas kantslerid, on olemas ametnikud. Ega siis kõiki praeguseid poliitikuid pensionile ei pea saatma, võimekamad neist leiaksid tööd hallide kardinalide, dramaturgidena. Jaak Allik muretseski endale juba „Erakonna Ühtne Eesti suurkogu” pileti.

Parim näitleja peaministriks

Aga poliitika välise külje eest suudavad kõige paremini hoolitseda just nimelt näitlejad. Eks ole, meie edukaimal presidendil Lennart Meril oli samuti parajas koguses artisti verd ja tema abikaasa oligi endine näitleja. Hea käsikirja toel, aga miks mitte ka improviseerides võib sel moel anda Eesti poliitikale kord seebiooperlikke, kord farsilikke, kord traagilisi jooni. Näitlejad võivad mängida riigikogu istungit kui psühholoogilist peredraamat, kui absurditeatrit, kui operetti – nagu parajasti põnevam tundub. Pole hetkekski karta, et asi üksluiseks muutub. Kujutame ette, kui näiteks kaitseminister ilmuks avalikkuse ette kord koomilise paksukese, kord traagilise rüütli, kord aga hoopis romantilise mustlasena! Grimeerijad ja stilistid võivad teha imet!

Hoian Ühtsele Eestile valimistel pöialt. Miks ei võiks Eesti olla tõeline teatririik, kus 27. märtsil antakse parima näitleja preemia peaministrile?