Tarmo Ränisoo: Kaitseväelased peavad keskenduma sõdimisele

Nelja aasta jooksul luuakse ühisasutus, mis tagab efektiivse, tsentraliseeritud ja läbipaistva varustuse ning taristu elutsükli haldamise nii rahu kui ka sõja ajal. Arengukavas ei ole sätestatud, et logistikasüsteem viiakse kindlasti kaitseväest välja. See on aga võimalik, kui kaitsevägi ja ministeerium sellise seisukohani jõuavad. Määratud on kindel suund: eraldi paiknev logistikakompetents koondatakse kaitseministeeriumi haldusalas, mis on mõistlik.

Väeosa on tagalaülema nägu

Logistikafunktsioonide ühendamine kaitseväes algas 2002. aastal kolonelleitnant Raivo Tamme juhtimisel, mil loodi kaitseväe logistikakeskus. Varem olid logistika- ja toetusfunktsioonid olnud peaasjalikult väeosade juures. Logistika- ja toetusülesannete koondamine pälvis juba toona väeosadelt ägedat vastuseisu, kuna väeosad olid harjunud oma varustust ise hankima. Ka siis väitsid paljud väeliikide ja väeosade ülemad, et neil laabub kõik niigi. Nad esitasid korduvalt küsimuse: milleks muudatused? Kas selline tsentraliseerimine ei paranda üksuste reageerimiskiirust, vaid pigem halvendab seda?

Kuid tsentraliseerimise tingiski just olukord, kus varasematel aastatel n-ö isemajandavad väeosad olid loonud endale individuaalseid varustuse nimekirju, võtnud samu varustuselemente arvele teistest erinevate nimetustega, maksnud samu funktsioone täitvatele teenistujatele erinevaid teenistustasusid ning tellinud firmadelt samu tooteid ja teenuseid erineva hinnaga. Teisisõnu: iga väeosa majandas oma parima äranägemise järgi ja oli väga väeosa tagalaülema nägu. Kuid kaitseväes peab sõduritel olema ühesugustele nõuetele vastav varustus ja seepärast pidi selline süsteemitus lõppema.

2009. aastal sai kaitseväest üks asutus, väeosad kaotasid juriidilise isiku staatuse. Seetõttu tuli peale tsentraalselt hangitavate kaitsematerjalide koondada ka majandushanked ühte tervikusse. Sel aastal on alustatud kaitseväe toitlustuskomplekside ühendamist. Viimase kümne aasta jooksul on väeosad järk-järgult vabastatud funktsioonidest, millega mundrikandjatest kaaderkoosseis ei pea ilmtingimata tegelema.

Praeguses kaitseväe logistikakeskuses ei tööta vaid mundrikandjad. Pooled ligi 500 töötajast on tsiviilametnikud. Keskuse hanketeenistus koosneb eranditult tsiviilisikutest. Lõppkokkuvõttes ei ole riigihanke lähteülesande koostamise puhul vahet, kas hankija on kaitseministeeriumi või kaitseväe struktuuris. Tähtis on, et kaitseväelastel on hankeprotsessis oma roll, kirjeldamaks, mida on vaja oma põhiülesande täitmiseks.

Lisapersonali ei tule

Nüüd võime rääkida juba enam-vähem tõhusalt toimivast kaitseväe logistikakeskusest, kuid hoolimata sellest ei ole põhjust rahul olla: organisatsiooni võimeid tuleb riigikaitse terviku huvides edasi arendada.

Tähtis on arendada praegu juba toimivat kaitseväe logistikakeskust, mis saab selgrooks loodavale toetuse väejuhatusele, mis hakkab otseselt vastutama mobilisatsiooni ja lahinguvalmiduse, reservide väljaõppe ja kaitseväe logistika eest.

Kunnase viited uue logistikasüsteemi loomisel personali lisandumisele ei ole asjakohased. Mitte ükski ametnik ega sõjaväelane ei ole plaaninud mitmesaja lisainimese palkamist süsteemi.

Praegu tegeleb nii kaitseministeeriumis kui ka kaitseväe logistikakeskuses otseselt hanketeenuse osutamisega alla kolmekümne inimese. Ei ole mingit vajadust suurendada hankijate arvu.

Praeguse arengukava rõhuasetus on reageerimiskiirusel. Ei maksa lootma jääda, et konflikti puhkedes suudaksid hankijad midagi väga juurde hankida. Riigikaitseks vajalikud relvad, varustus ja teenused peavad olemas olema nüüd ja siin ning peavad olema hallatud kuluefektiivselt ja hangitud konkurentsivõimeliste hindadega. Kriisi tingimustes peab nende kasutuselevõtt sujuma ilma liigse ajakuluta.

Varem samal teemal:

Leo Kunnas „Uus kaitseväe arengukava toidab kaost” 23.1