Targo Tennisberg: Sellest, mis tegelikult sündimust mõjutab
Piret Tali kirjutas, kuidas avalikus ruumis on liiga palju lapsi, kes inimesi oma virisemisega häirivad. Järgnes laviin kommentaare ning Facebooki arutlusi, kus samuti hoogsalt lapsi ja lapsevanemaid kiruti. Tüüpiline suhtumine oli, et näe, mina ei saa rahulikult kohvikus oma hommikukohvi juua, sest seal on mingid lapsed, kes kisavad, bussis on emad kärudega risti jalus jne. Tsiteerin: „Kuni lapsed ei suuda täiskasvanulikult käituda, ei tohiks neid üldse avalikkuse ette tuua!” Lugedes tundsin end nagu teisel planeedil olevat – millest selline enesehävitamissoov?
Eesti demograafiline olukord on kurb, naise kohta tuleb 1,4–1,5 last ehk 2/3 sellest, mis rahva säilimiseks vaja oleks. Olukorra jätkudes on 25–30 aasta pärast valik selge: kas lõpetada pensionide maksmine või siis tuua sisse mitusada tuhat uut maksumaksjat Aasiast ja Aafrikast.
Tees, et igaüks võib endale ise pensioni koguda ja sellega hakkama saada, on nonsenss. Kui ühiskonnas on väärtuste tootjaid (ehk tööealist elanikkonda) alla kriitilise protsendi, ega need pensionärid siis oma pensionikontol olevat raha ei hakka sööma! Kui ikka pole inimesi, kes toitu kasvataks ning esmatarbekaupu valmistaks, tekib lihtsalt hüperinflatsioon ning ükski sammas ei aita.
Kui vastav valik reaalselt saabub, pole keegi ilmselgelt nõus pensionist loobuma ning immigrantide saabumine on garanteeritud. Nondel on tõenäoliselt lastega vähem probleeme ja edaspidi kuuleme seda kisa juba teistes keeltes. Valik on täiesti ühene ja must-valge. Arvestades aga, et keskmine eestlane vihkab võõramaalasi veel rohkem kui lapsi, tekitab suhtumine nõutust.
Kust siis lapsed tulevad (või tulemata jäävad)? Enamasti väidetakse, et asi on kinni majanduslikes põhjustes ja lastetoetustes. Ei ole! Eesti SKT on elaniku kohta kõrgem kui iial varem ajaloo jooksul. Kui minu laste vanavanaema näiteks kuulis meie kolmanda lapse saamisest, siis ta imestas, et „oi, kuidas te ikka hakkama saate, praegu ju nii rasked ajad”. Ta ise sünnitas viis last, neist osa sõja ajal ja vahetult pärast seda, täieliku laastatuse tingimustes. Seega on asi ikka suhtumises ja subjektiivses infotaustas.
Kus on lastega parem
Olen mitmel pool maailmas ringi reisinud, nii kõrgete kui madalate demograafiliste näitajatega maades, paljudes kohtades koos lastega. Üllatus-üllatus, kõrgema sündimusega riikides on lastega ka parem viibida! Nüüd minu tähelepanekud selle kohta, mis tegelikult mõjutab sündimust.
Esimene ja kõige tähtsam on avalikkuse suhtumine lastesse – kas onud ajavad mängivaid lapsi oma hoovist ära või mitte, kas tädid hullavad nii omade kui võõraste lastega mänguväljakul, kas inimesed on naeratavad ja abivalmid, kui emad lapsekäruga bussi peale tulevad, kas söögikoha ettekandja annab põrnitsemise asemel lapsele värvipliiatsid, kas ettevõtete suvepäevadele jt vabaõhuüritustele tullakse lastega või jooma, kas isad käivad lastega lastearsti juures kaasas jne. Nagu hiljutisest diskussioonist nähtub, tundub Eestis olevat kaks maailma, lapsed kui avalikkuse eest varjatud erahobi ja muu elu, kuhu lapsed ei kuulu.
Teiseks tuleb emade ja laste sotsiaalne kindlus, eelkõige perekondade laialimineku puhuks. USA-s on elatise mittemaksmine mitmel pool kriminaalkuritegu, aga Eestis peetakse loomulikuks, et „iga naine sünnitagu nii palju lapsi, kui jaksab üksi ülal pidada”. Ilmselgelt saame seda mõtteviisi järgides potentsiaalselt kaks korda vähem lapsi. Ühiskondlikult polemiseeritakse aga hoopis selle üle, kas „homode abiellumine mõjutab perekondlikke väärtusi”, mitte tuhandete isade üle, kes elatisraha ei maksa.
Kolmas faktor on perekondi ja lapsi toetav seaduslik struktuur. Vanemapuhkused, lastega haiguse korral kodus olemise võimalused jne. Eestis on need üle maailma keskmise.
Neljandaks mõjutajaks on võimalused lastega mõistlikult elada. Kas iga kodu läheduses on mänguväljak? Kas igas söögikohas (kõrtse ja eri-snobistlikke kohti välja jättes) on lastetoolid? Kas igas avalikus WC-s on mähkimislaud? Kas igas linnas on lastele mõistlikud huviringid? Kas lapsi kaitstakse koolivägivalla eest? Eestis on olud alla arenenud maailma tavapärase, kuid paranemas.
Lastetoetused viiendaks
Alles siis tulevad lastetoetused. Eestis on need alla arenenud maailma keskmise, kuid üle maailma keskmise. Samas pole enamikus kõrgema sündimusega riikides toetusi ollagi, kuid taas keskendub Eesti diskussioon pigem toetuste teemale. Ma pooldan toetuste tõstmist, aga nende tähtsus ei seisne niivõrd eurodes, kuivõrd sõnumis: „Meie ühiskond hindab oma lapsi.”
Selgelt on suurim arenguruum esimese punkti puhul. Ja kui järgmise riikliku sotsiaalset teadlikkust tõstva kampaania peale euroraha kulutada, siis alustaks ehk kõige tähtsamast ehk rahvuse ellujäämisest. (Muuseas, veidral kombel nõuavad kõrgema prioriteediga asjad vähem riigi raha!)
Iga inimene, kes ka oma pensionipõlves soovib veel eesti keelt kuulda, peaks tervitama laste hääli kõikjal, kus võimalik.
Targo Tennisberg,
lapsevanem
