Tegelikud põhjused on aga keerulisemad. Esmalt ametiühingu nõudmised. Just nimelt nõudmised, sest lahendusi pole pakutud (näiteks „vähendada kaitsekulutusi!” ei ole toimiv lahendus). Streigi idee pärineb siiski palgalistelt ametiühingutegelastelt ja nende puhul sooviksin, et nad sõnastaksid riigile ka reaalsed lahendused, kuidas nõudmisi täita. Mitte üks ja betoonist postulaat. Kas kõik või mitte midagi.

Teiseks streikijad ise. Lausa koomiline on kuulda, kuidas streikivad õpetajad otsivad lahendusi, kuidas lastel-lapsevanematel streigist vähem tüli tõuseks. Kuulge, eesmärk on ju vastupidine: mida rohkem tüli tekitada ja selle kõrvale oma seisukohti tõestada, seda kindlamalt toetab protesti ka võimalikult lai üldsus.

Streik 19. sajandil tähendas konflikti tööandja ja töövõtja vahel ning mõjuvahendiks oli tegemata töö ja tootmata kaup, mis omanikule otsest rahalist kahju tõi.

Ajakohaseks mõjutusvahendiks ei ole mitte niivõrd tööandjale probleemide tekitamine, vaid eluliste ebamugavuste kaudu kogu ühiskonnale oma murede teadvustamine. Kui näiteks telefonifirma peab oma kontoritesse palkama kolmeks päevaks lapsehoidjad ja korraldama töötajatele transporti, siis see on juba ebamugavus laiemale publikule.

Poodlema ei lähe

Kuigi seadused selle segaseks jätavad, oleks minu arvates eetiline, et streikija on kogu tööaja oma töökohal, ta lihtsalt ei täida enda ülesandeid ja on valmis igale küsijale selgitama, miks streigitakse ning mida nõutakse. Loomulikult osavõtt koosolekutest ja miitingutest.

Kurat võtaks, see ei ole mingi vaba päev, kus tõused hiljem, käid ehk miitingult läbi ja pärast seda suundud ostlema. Õnnestunud streigi läbiviimiseks tuleb kõvasti vaeva näha kõigil streikijatel. Lisaks on ebaeetiline võtta vastu tasuta kinopilet, reklaamides samal ajal oma õpilastele neile streigipäeval tehtavat hinnaalandust. Ma ei süüdista kino kavala turunduse pärast, ma süüdistan õpetajaid, kes lasevad ennast tasuta müügiagentideks muuta.

Ei meeldi mulle ka ametiühingute keskliidu käitumine. Kui olid protestid ACTA vastu, imbus justkui kivist lagedale ka meie kutseliitude tippjuht ja hakkas häälekalt sõna võtma. Miitingud, toetusstreigid, segased nõudmised jne. Ammu enne seda väljakuulutatud õpetajate streigiplaan justkui kastreeriti suure juhi poolt ja maeti lisaks enda retoorika alla. Algseid sõnumeid hägustas veelgi terve hulk teateid toetusstreikidest, kusjuures ebaselgeks jäi, mida toetatakse — õpetajate nõudmisi, õpetajate streiki, ametiühingute keskliitu või hoopistükkis selle liidrit. Veel esmaspäeval ei olnud EAKL-i ja EHL-i nõudmistepaketis ühtegi kattuvat punkti. Ehtimine võõraste sulgedega, ütleksin ma selle kohta.

Kuid kõige tähtsam põhjus streikimata jätmiseks on minu jaoks see, et palganõudjad ise käituvad oma nõudmistele risti vastupidi. Haridusvõrgu reform on esimene ja kõige loogilisem allikas palgatõusuks vajalike vahendite saamiseks. Põhjendused on ju lihtsad — pole lapsi, keda kõigis nendes koolides õpetada. Kuid selle reformi kõige suuremateks (alalhoidlikkusest vaikivateks) vastasteks on õpetajad ise, kehutades samal ajal lapsevanemaid reformidevastastele protestidele („Ärge pange meie kooli kinni!” jne). Kõik on arusaadav — harjumuslik keskkond, väljakujunenud logistiline rutiin, paika loksunud suhted kolleegide ja lapsevanematega. Paha ei tee ka vähenev laste arv klassis — töö on ju kergem! Kellele meeldiksid sellises olukorras ümberkorraldused. Kuid seda kõike muutmata on võimatu muuta otstarbekamaks ka rahakasutust ja täita palganõudmisi.

Eelnev ei käi kindlasti kõigi õpetajate ja kõigi koolide kohta, kuid on paljuski valdav.