Tallinna televisiooni raha tuleks anda lasteaedadele
Siis määrati Tallinna televisiooni peatoimetajaks Mart Ummelas, kes kuulutas sõja peavoolumeediale. Mees väitis, et ajalehtede armuaeg on läbi ja nüüd hakkab ta neid peksma kõikide vahenditega.
Löögi alla sattusid eelkõige ajalehelugejad: juba 19. sajandist on eestlane ikka võtnud tassi kohvi kõrvale ikka kätte ka ajalehe: lahti on löödud näiteks Perno Postimees, et inimene saaks end kurssi viia olulisemate uudistega. Sellel kõigel tuli äkki järsk lõpp, sest välja on kuulutatud sõda. Kas tele-ekraanil näidatakse selle sõja plahvatusi – mine sa võta kinni.
Eesti ühiskond on väga tolereeriv, mitmeplaaniline ja omapärane. Tallinna televisiooni juht pöördub Delfi kommentaariumi vahendusel Postimehe ja Eesti Päevalehe arvamustoimetajate poole ja teatab, et nad ei ole inimesed.
Tallinna televisiooni juht selgitab, et Eestis on peavoolumeedia, mis kaabib valitsuse kintsu, et ajakirjanikud on valitsuse palgal – ta alustab selle vastu sõda kõigi vahenditega. Ajakirjanikud muidugi kaitsevad oma tsunftiau – me oleme valitsusekriitilised. Iga lehelugeja näeb, et ajalehtedes kritiseeritakse valitsust – Mart Ummelas ei näe seda.
MTÜ Kodaniku Hääl ei tegutse mitte ilmaaegu. Eestis on sõimamise, sallimatuse ja viha õhkkond – silmagi pilgutamata võidakse endine hea kolleeg tembeldada mitte-inimeseks. Mina aga pean selle kõik kinni maksma.
Kui Mart Ummelas sõdib olematu peavoolumeediaga, siis töötab arvuti, see võtab elektrivoolu. Ruumis on ka küte, mis töötab, et sõda mitteinimestega läheks paremini. Mina kodanikuna maksku. Mina ei arva, et Eestis oleks peavoolumeedia, aga minult ei küsi keegi, mina maksku maksu, et sõda saaks toimuda. Millal hakkavad kodanikud enda eest seisma, millal nad tulevad tänavale, et väljendada oma suhtumist Tallinnas toimuva üle?
Miks ei võiks maksumaksja taskust Tallinna televisioonile kulutatud raha kuuluda hoopis lasteaedadele? Lapsed on ausad, kui nad eksivad, saab nende mõtteviisi vormida. Aga vana kommarit, kes eluaeg on võõrvõimu teeninud, samas kui Jüri Kukk ja teised dissidendid vangilaagrites surid, enam ei muuda. Kommar jääb kommariks.
Näen kaasaegses ühiskonnas meediategelasi, kes on end laste arvelt paksuks söönud. Raha aga tuleb anda tagasi sinna, kuhu see kuulub.
