Taavi Veskimägi: Kas usaldame soomlasi?
Mõni nädal on möödas ajast, kui elektritootmise teema muutus poolteist aastat vanade ja kõigile teadaolevate sündmuste valguses hetkega poliitiliselt kuumaks (vt Sven Mikser „Elektrist, turvalisusest ja seaduslikkusest” EPL 17.10). Nii järsku ja ootamatult, kui see teema avalikkuse fookusesse tõusis, sama kiiresti ta ka kadus.
See on hea, mulle see meeldib. Eestis on eeloleval talvel ja sellele järgneval kümnel talvel piisavalt tootmis- ja ühendusvõimsust, tagamaks tarbijate elektrivarustuskindlus. Kuni 2025. aastani on meie valikud elektrimajanduses suuresti tehtud. Arutelu peab keskenduma paljuski sellele, mis saab pärast 2025. aastat. Pikaajaline energiapoliitika saab vähemalt põhistsenaariumide tasemel toimida konsensuspoliitikana.
Meil on võimalus, kui mitte kohustus mõelda enne kopa maasselöömist, kuidas elektrimajandust Eestis selliselt korraldada, et tagatud oleks nii varustuskindlus kui ka majanduslik konkurentsivõime ja seda minimaalse keskkonnamõjuga. Tahaksin panna otsustajatele südamele, et paus tuleb välja pidada. Subsiidiumipõhiste uute elektrijaamade ehitamisega ei maksa kiirustada. Tuleb keskenduda sellele, millised elektrijaamad on majanduslikult tasuvad tuleviku ühtsel Euroopa elektriturul. Praegu ei ole Eesti elektrimajanduse tulevikust paremat arusaama kui olla osa ühtsest Euroopa turust ja võrgust.
Mõistmaks eelnimetatud tulevikuperspektiivi sisu, peab saama paika Euroopa elektrituru mudel. Näiteks elektritootmise tasuvuse pilt muutub oluliselt, kui otsustatakse lisaks energiaga kauplemise turule (praegune Nord Pool Spoti elektribörsi mudel) luua ka võimsusega kauplemise turg, mis annab näiteks soojuselektrijaamadele kohe uue hingamise.
Vaja vähem investeerida
Viimaste nädalate elektritootmise arutelu on ilmekalt näidanud, et meil puudub sisuline usk Põhjamaade–Balti elektrituru toimimisse. Turgu tundub olevat tore omada, kuid toimiva turu elektrivarustuskindlusse ei näi uskuvat ei parem- ega vasakpoolsed poliitikud. Euroopa Liidu regulatsioon on aga rajatud just loogikale tagada liikmesriikide energiavarustuskindlus toimiva turu kaudu. Väidetavalt peaks ühtne turg, ühtne võrk tagama 25 protsenti väiksema elektritootmisse investeerimise vajaduse võrreldes sellega, kui iga riik vaataks tarbimise-tootmise tasakaalu riigipõhiselt.
Mida väiksem süsteem, seda ebaefektiivsemad on ainult ühe riigi tarbimiskoormust arvestavad investeeringud. Siin on Eesti jaoks üks oluline ja suure hinnasildiga valikukoht: kas me läheme edasi strateegiaga, et integreeritud turgu ja ühendusi on tore omada, kuid igaks juhuks peab kogu tootmisvõimsus enda „tagahoovis” olemas olema? Ehk et elektrijaam Soomes on varustuskindluse seisukohalt halvem kui elektrijaam Eestis. Selline lähenemine on ilmselt kantud usust, et mingi mittesõjalise kriisi ajal muutuvad teised Põhjamaade – Balti riigid nii enesekeskseks, et ükski kokkulepe ei toimi. See on fundamentaalne käsitlus. Kas me usume, et Soome lülitab mõnes olukorras elektriühenduse välja?
Eesti ja Balti riikide elektrisüsteem on üha rohkem integreeritud naabersüsteemidega (Soomega ühendusvõimsust 1000 megavatti (2014), Rootsiga 700 (2016), Poolaga 500 (2015) ja 1000 megavatti (2020), Venemaa ja Valgevenega 2600 megavatti), mistõttu on oluline käsitleda tootmise-tarbimise arengut laiemas regionaalses kontekstis. Tootmisressursside piisavuse regionaalne käsitlus ühtse Põhjamaade–Balti elektrituru põhjal võimaldab saavutada tarbimisvajaduse rahuldamise väiksema ühiskondliku kogukuluga ja annab tootjatele võimaluse maksimaalselt rakendada tõhusamaid tootmisvõimsusi.
Tulevikus tuleks Eesti elektrimajandust arendades kaaluda võimalust, et tippkoormus ei pea, aga võib (turupõhiselt) olla kaetud kohalike elektrijaamadega.
Ei jää elektrita
Seega neil vähestel tundidel, kui süsteemis on tippkoormus, võib sõltuvalt turuolukorrast arvestada tipukoormuse katmiseks ka välisühenduste ja ühtses Põhjamaade–Balti turupiirkonnas asuvate tootmisressursside kasutamise võimalust. Seda olukorras, kus Eesti elektrisüsteemi koormus viimase nelja aasta arvestuses on olnud vaid keskmiselt 13 protsendil aasta tundidel suurem kui 1200 megavatti.
Kui kasutada ühendusi elektritarbimise impordiga katmiseks, peavad varustuskindluse kriteeriumid olema alati täidetud. Varustuskindluse tagamiseks on 2015. aastaks süsteemihalduri kasutada 250-megavatine avariireservelektrijaam ja lepingute alusel 400 megavatti avariireserve, mis võimaldab ühenduse rikke korral tarbijaid elektriga tõrgeteta varustada. Põhjamaades on tipu ajal saadaolevaid tootmisvõimsusi orienteeruvalt 73 gigavatti ja Baltimaades ligi kuus gigavatti, mida on vähem kui kümnendik Põhjamaade tootmisvõimsusest. Arvestades Põhjamaade elektritootmises domineerivaid suurte reservuaaridega hüdroelektrijaamu ja regiooni tipukoormuste ajalist mittekokkulangevust, on tulevikus 1700-megavatiste ühendusvõimsuste olemasolu korral tehniliselt võimalik katta impordiga osa Baltimaade tiputarbimist.
Taavi Veskimägi, Eleringi juht
