TAAVI KELDER: Soome koolitulistamine versus Marimekko reaktsioon lapstööjõu kasutamisse

Tõepoolest, raske oleks õigustada orjatööd või laste sundimist tegema rasket füüsilist tööd ning ületunde. Kuid kas Marimekkol on kindlad andmed selle kohta, et lapsi on neid tööle sundides väär koheldud? Ja kui on, siis miks me neist andmetest midagi ei kuule. Marimekko reaktsioonis väljendub pigem negatiivne suhtumine igasugusesse laste tööle rakendamisse.

Tänapäeval valitseb suhtumine, et lapse töö on õppimine. Eelkõige valitseb taoline mentaliteet muidugi põhjamaades. Laps tegelgu õppimisega. Kuid üksnes ja ainult õppimine võib talle pähe kasvatada silmaklapid, mille tõttu ta ei lähe tööle või ei saa tööl hakkama ka täiskasvanuks saades.

Kogenematusest ja „üksnes õppimisest“ tulenevast eluvõõrusest tekkivate raskuste tõttu ei saa tulevane töötaja süüdistada enam ainult iseennast, vaid juba ka neid seadusi, mis keelasid tal varem, alaealisena tööd teha. Ja neid inimesi, kes taolisi – alaealisi kaitsvaid seadusi – on rakendanud. Ning hoiakuid, mida omab tänapäeva Lääne ühiskond lapstööjõu kasutamisse.

Soome koolitulistamisega siin mingeid paralleele tõmmata tundub vägivaldne. Ent kas lapse peas, kes pärast rasket päevatööd kangesti magada tahaks, mõlguvad enda ja teiste tapmise mõttes? Kas üleliigne koolistress ei tulenegi mitte sellest, et lapsed ei saa füüsilist tööd tehes välja puhata vaimselt.

Need, kes keelavad lastel igasuguse töö, peavad vastutama sellest lapsest kujuneva isiku ellusuhtumise ja elus hakkama saamise eest. See laps peab kunagi ise hakkama oma elatist teenima, võib-olla ka rasket lihttööd tehes. Pärast pikki vaimselt pingsaid, ent füüsiliselt lodevaid ja stressirikkaid kooliaastaid võib see väga raskeks osutuda.

Võib-olla peaks Soome haridussüsteemi nüüd, pärast koolitulistamist, pisut korrektuure viima. Kui haridussüsteemis suudavad läbi lüüa taolised inimesed, nagu massimõrvar, siis kardan, et ühiskonnakorraldusega on midagi tõsist lahti.

Mulle meenub tegelane Aadu Hindi raamatust „Tuuline rand“, kus laevakapten ja ettevõtja Tõnis Tihu armastas ikka ja jälle meenutada, kuidas ta väikse lapsena endale halulaeval kokapoisina raha teenis. Mõnikord peabki omal nahal tunda saama, mida tähendab raha teenimine – ja mida nooremalt seda tunda saab, seda parem nii ühiskonnale kui lapsele.

Kummaline, et põhjamaine heaoluühiskond ei suuda takistada seda, et laps arvutis surfab ning massimõrva sepitseb, küll aga käivad igasugu kriteeriumid ja euro-direktiivid lapstööjõu kasutamise kohta. Justkui oleks tegemist ülima kuriteoga, mida inimkond iial on toime pannud.