Sven Mikser: Komisjonide töö olgu avalik
Riigikogu kui institutsiooni puudutavale kriitikale vastates leiavad parlamendi eestkõnelejad enamasti, et rahvaesindajate töö sisukust ei peaks hindama selle debati kvaliteedi järgi, mida võib näha suure saali istungitel. Parlamendi põhitöö tehtavat ära komisjonides. Aga kui komisjonide istungid on seaduse kohaselt kinnised, siis mille muu kui täiskogu istungite põhjal saakski avalikkus oma arvamust kujundada?
Huvide konflikt
Viimastel kuudel on riigikogu juhatus ja kantselei olnud sunnitud vaidlema ajakirjandusväljaannetega, kes soovivad tutvuda komisjonide istungite salvestustega, et selgitada välja, kas ühe või teise saadiku käitumist seaduseelnõude menetlemisel on mõjutanud isiklikud majandushuvid. Lootes, et taolisi huvide konflikte ei ole esinenud, on mul kahju kolleegidest, kes ei saa oma mainet kaitsta, sest parlament ise on mõistnud end tööd tegema suletud uste ja tihedalt ette tõmmatud kardinate taga.
Riigikogu „suure saali” istungid on seaduse järgi avalikud ja neid saavad vabalt jälgida nii ajakirjanikud kui ka kõik huvitatud kodanikud. Istungite stenogramme on võimalik lugeda parlamendi kodulehelt. Põhjendatud vajaduse korral saab täiskogu istungeid kuulutada kinniseks, aga seda on ajaloos juhtunud haruharva.
Pole põhjust varjata
Sarnast printsiipi – istungid on üldjuhul avalikud ja üksnes põhjendatud vajaduse korral kinnised – peaks kohaldama ka riigikogu komisjonide puhul. On võimatu avalikkusele veenvalt selgitada, miks peaks seaduseelnõude arutamine komisjonides toimuma avalikkuse ja ajakirjanduse eest varjatult, seda enam, et riigikogu saalis toimuval eelnõu lugemisel on komisjoni esindaja kohustatud andma saalile ülevaate komisjonis peetud arutelust ning vastama kõigile komisjonis arutatut puudutavatele küsimustele. Pealegi teevad rahvaesindajad oma hoiakud ja seisukohad avalikuks muudatusettepanekute hääletamisel ja eelnõu lõpphääletusel.
Mõistagi sisaldavad mõned komisjonide kuulamised juurdepääsupiiranguga või suisa salajast teavet. Kui kaitseväe ohvitser annab riigikaitsekomisjoni liikmetele tundlikku teavet olukorrast välismissioonidel, peab komisjonil olema võimalus kuulata seda informatsiooni kinnisel istungil.
Samuti ei ole üldiselt mõistlik avalikustada Euroopa Liidu asjade komisjonile tutvustatavaid valitsuse läbirääkimispositsioone enne, kui vastav euroliidu ministrite kohtumine on ära olnud. Ent ma usun, et kui komisjonide istungid on üldprintsiibina avalikud, siis mõistab avalikkus paremini ka põhjendatud erandeid. Võimalikud huvide konfliktid ilmnevad kõige selgemalt just eelnõude menetlemisel, piiratud juurdepääsuga teavet sisaldavad aga enamasti muud parlamentaarsed kuulamised. Oleks mõistlik, et komisjonide istungite see osa, mis puudutab parlamendi põhitööd ehk seaduste ja otsuste-eelnõude menetlemist, oleks avalik. Muid kuulamisi sisaldavaid päevakorrapunkte saaks põhjendatud vajaduse korral kuulutada kinniseks. Eraldi reeglistik peaks mõistagi kehtima julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonile, mille põhifunktsiooniks ongi töö salajast teavet sisaldavate dokumentidega.
Suurem osalemine
Kui eelnõude arutelu komisjonides on avalik, siis toob see kindlasti kaasa komisjonide tööga kokkupuutuvate vabakonna organisatsioonide suurema osalemise seadusloome protsessis. Sotsiaaldemokraatide ettepanekul võiksid mittetulundusorganisatsioonid komisjonide istungitel oma tegevusvaldkonda puudutavate eelnõude menetlemisel peale võimaluse debatti jälgida saada ka sõnaõiguse.
Loomulikult seab igaühe võimalusele parlamendikomisjonides toimuvat reaalselt jälgida omad piirid kasvõi komisjonide tööruumide suurus. Ent avalik istung ei pea ju tänapäeval tähendama publikust tulvil tuba, kus rahvasaadikud palehigis väitlevad. Avalik istung võib seisneda selles, et arutelu on reaalajas jälgitav internetiülekande ja tagantjärele stenogrammi vormis.
Kolleegid, kes eelistavad suletud parlamenti, on väljendanud kartust, et komisjonide avatud istungid muutuksid palaganiks, kus saadikud asuvad sisulise ja riigimeheliku arutelu asemel publikule esinema. Selline kartus on põhjendamatu ja alavääristab Eesti valijat. Vastupidi – kui raske riigimehelik töö tehakse ära riigikogu komisjonides, siis peaks sellest osa saamine suurendama rahva toetust riigikogule tervikuna ja tublimatele saadikutele iseäranis. Riigimehed jäävad riigimeesteks ja klounid klounideks, istugu nad siis komisjonis või täiskogu saalis.
