Suurepäraste õpetajate kool
Samal ajal aga on kaks aastat tagasi algatatud „Hea õpetaja kuu” mõte hägustuma hakanud, sest koolikatsete, õpetajate palkade ja kõrgharidusreformi teema on tõmmanud meedias ehk isegi liiga palju tähelepanu. Millist õpetajat meie kool vajab, milline õpetaja on tõepoolest hea ja kuidas neid häid juurde saaks – need küsimused peaksid ju olema haridustemaatika tuumaks.
Miks just need? Sest seda näitavad pea kõik viimase aastakümne edukate haridussüsteemide analüüsid. Meile ja kogu maailmale eeskujuks toodavad Soome, Singapuri ja Lõuna-Korea (ehk PISA tulemuste koorekihi) haridussüsteemi analüüsid keskenduvad oma järeldustes sellele, et õpetaja on kõige olulisem faktor õppija edus.
Ja kahtlemata on palk üks faktor, aga mitte kõige tähtsam. Kõige tähtsamaks peetakse õpetajakoolitust ja valikuvõimalust. Singapur võtab õpetajakoolitusse vastu ühe soovija kaheksast, Soome ühe kümnest ja Lõuna-Koreas saavad õpetajaks ainult need, kes on ülikooli ülemise viie protsendi seas (McKinsey „Closing the Talent Gap”, 2010).
Meil muidugi pole sellise valiku mõttega midagi peale hakata, kui Tallinna ülikool peab korraldama lisavastuvõtu, sest loodusteaduste suunal pedagoogika õppekohad ei täitunud. Ja me ei räägi siin vaid riigieelarvevälistest kohtadest – need on tasuta. Veel mõned aastad tagasi olin mina seisukohal, et need gümnaasiumilõpetajad, kes kusagile mujale sisse ei saa, lähevad õppima õpetajaks. Olen veidi leebunud, olles näinud väga motiveeritud ja tugevaid pedagoogikatudengeid. Kuid see ei tähenda, et kõik noored õpetajad oleksid olnud oma gümnaasiumi parimad või ülikooli astujate koorekiht.
Et õpetajakoolitus ja -amet oleksid noortele perspektiivikad, ei piisa ainult sellest, et riik tõstab miinimumtasu teatud kõrgusele. Õpetajaametis puudub praegu nende jaoks käegakatsutav areng – tundub justkui, et kui sa hakkad õpetajaks, siis teed sedasama tööd samal tasemel aastaid ja aastaid, lootes ehk viie-kuue aasta pärast saada vanemõpetajaks ja paar aastat hiljem metoodikuks. Ja metoodikud, nagu nad mäletavad veel oma kooliajast, teevad täpselt samasugust „selgitan, parandan töid, planeerin tunde, kaklen juhtkonnaga, hoian vahetunnis korda” tööd nagu 22-aastane parasjagu magistriõppes maadlev praktikant.
Mina olen lõpetanud Noored Kooli programmi, kus me tegime täpselt sedasama eespool kirjeldatud tööd. Samal ajal hoidsime pidevalt pea tagaotsas mõtet, kuidas arendada meie koole sellisele tasemele, et esiteks oleks lastel seal hea olla ja teiseks saaksid nad maailma mõistes tipphariduse. Sisuliselt aga on see seesama mõte – kuidas tuua koolidesse õpetajateks kõige paremaid? Või kuidas arendada õpetajaid järjest paremaks? Meid saadeti muutma olemasolevaid koole, aga äkki peaks lähenema headele õpetajatele teisest küljest?
Mõtlen selle peale, et asutada tuleks üks täiesti uus kool. Vähemalt üks. Sest nii kaua, kuni me räägime õpetajate väljaõppe revolutsioonist Eesti ülikoolides või seaduse tasemel õpetajate palkade diferentseerimise lubamisest, direktorite vastutuse suurendamisest ja lapsevanemate kaasamise tähtsusest, jäävad kõik need asjad tegemata puhtalt selle tõttu, et skaala on niivõrd lai ja muutuse juhtimine võimutasandite paljususe tõttu pole küll võimatu, kuid on jaburalt aeganõudev. Me ei jõua ära oodata aega, kui meie õpetajate palgad on samal tasemel nagu Soomes või uued koolimajad sellised nagu Briti Schools for the Future.
Vanad ja noored õpetajad
Hea kool ei alga minu arvates mitte majast, õppekavast, juhtimisest ega isegi õpilastest – sisuliselt tahaksin ehitada kooli ning õppe- ja kasvatustöö ümber õpetaja. Tahan nõuda noorelt õpetajalt seda, et ta annaks tunde koos oma ala professionaaliga ja seda päris pikalt. Tahan nõuda vanemõpetajalt, et ta tegeleks noore kolleegi oskuste arendamisega. Et kogenute ja õppijate vahel toimiks sünergia, mis aitaks kahekesi kiiremini planeerida tunde ja parandada töid ning keskenduda rohkem õpilaste tulemustele kui käitumisprobleemidele. Et noored õpetajad töötaksid alguses poole kohaga, saades seetõttu ka vähem raha, kuid suudaksid areneda teatud tasemele, mille järel nende tulemused tooksid hea palga kätte.
Selle käigus ei tohi me muidugi unustada seda, et õpilane on õpetajatöö kõige olulisem osa. Mida rohkem anda võimalusi ja arenemisruumi, motivatsiooni ja võimalusi õpetajatele, seda rohkem me tegelikult anname neid õpilastele.
Andes võimaluse areneda tippõpetajate käe all, suudame motiveerida noori õpetajaid arendama oma oskusi, mis paljudel erialadel on olulisemgi stiimul kui palk. See süsteem tõepoolest väärtustaks neid, kes tahavad saada heast õpetajast suurepäraseks ega karda oma klassiust lahti jätta. Mida paremaks nemad saavad, seda enam saaksid nad aidata, toetada ja arendada teisi, andes uue ja vajaliku dimensiooni õpetajakutsele.
Tugi ennekõike keskastmele
Minu hinnangul oleks praegu kõige rohkem vaja uut tüüpi kooli 10–16-aastastele lastele – seega oleks see 5.–9. klass, mis on Eestis ka nõrgim kooliaste. See on aeg, kus õpilaste keskmised hinded langevad kõige rohkem – ükskõik mis koolis – ja lapsevanemad enam ei toeta oma võsukesi nii palju, kui nad tegid algklassides.
Gümnaasiumi minnes on 9. klassi lõpetanud lapsed, kes olid enam-vähem samal tasemel veel viis aastat varem, millegipärast nii tohutu tasemevahega, et me peame kuidagi ennast välja vabandama jutuga: „on puberteet”, „lapsed ongi erinevad”, „see koolipoisi kolm” ja „ega meil peres pole matemaatika kunagi tugev olnud”. USA näited vähekindlustatud perede lastele mõeldud KIPP- ja SEED-koolide kohta on näidanud üpris jõuliselt, et need vabandused ei pea vett.
Õnneks või kahjuks ma tean, et iga natukese aja tagant tuleb uusi mõtteid, kuidas teha head kooli ja tuua häid inimesi õpetajaks. Paljud neist teevad revolutsiooni, osa püüab seestpoolt utsitada, mõned on lihtsalt absurdsed. Edu valemiks on tihtipeale aga see, millised alusväärtused kannavad seda ideed – usun, et õpetajate headus on üks nendest väärtustest, millele me saame kollektiivselt alla kirjutada.
