SULIKO LIIV: Kas eesti keel hääbumas?
Oht oli tõepärane. Sadakond aastat tagasi alavääristati siinmail eesti keelt sedavõrd, et ei peetud vajalikuks seda õpetada isegi kohalikes gümnaasiumides.
Praegu imetleme üleilmastumist. Ja peame emakeele puhtuse eestvõitlejate võitlusi ülereageerimisteks. Vabas Eestis sirgunud noorte laulud kõlavad vaimustunud kuulajaile enamasti juba inglise keeles (täpselt nagu kunagi varem ülekaalukalt saksa või vene keeles). Paraku puudub eestlastel tänini visionäär, kes oskaks innustada, kuhu liikuda rahvuskultuuri edendamisel.
Eestlaste iive langeb. Inglise keele oskus on Eestis kiiresti kasvanud. Üleilmastumise taustal on see vägagi mõistlik: tühjenevale maale teistelt mandritelt sisserändajad lõimuvad siis hõlpsamini.
Põlatud eriala
Eestist lahkuvad ehitajad, bussijuhid, arstid, nagu möödunud sajandil põgeneti küladest kolhooside eest linnadesse. Oleks vaid töötustoetused ja sotsiaalsed abirahad Eestis suuremad – küll rändaksid siia kiiresti mujalt tuhanded noored, kes valmis sünnitama vähemalt viis last. Loodus ju tühja kohta ei salli.
Inglise keel on Eestis hädavajalik, eesti keel aga tasapisi muutumas keeleks, milles teadusartikli kirjutamine üha mõttetum. Seda arengut peab märkama, selle üle mõtisklema. Ehk ka midagi ette võtma.
Kui muidu nurisevad paljud noored, et kõrgkoolides õppimine on osale tasuline, siis tänavu sügisel ilmutas eesti kultuuri kolletumine end ootamatult sel kombel, et Tallinna ülikool ei saanud enam avada eesti keele ja kirjanduse õpetaja õppekava, sest riigi kululgi ei soovinud keegi seda eriala omandada. Ilmselgelt hinnati mõttetuks isikliku tuleviku sidumist eesti keele õpetamisega. Täiendava konkursi väljakuulutamisega õnnestus siiski üks(!) inimene leida. Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu õpivad aga ettenägelikult juba sajad noored. Ja tasulises õppes.
Vaevalt on tegemist juhusliku ilminguga. Seetõttu peaksid need, kes arvavad eestikeelse Eesti kestmise olevat otstarbeka veel 22. sajandilgi, kiirkorras arutama: mida ette võtta hääbuva väikekeele kaitseks väikeriigi tingimustes?
Maailmas on enim (umbes 1070 miljonit) mandariini keele kõnelejaid. Inglise keelt kõneleb vaid 508 miljonit. Vene keelt veel vähem – 277 miljonit inimest. Seevastu dimli, nupe ja eesti keelt vaid umbes 1 miljon inimest. Kes peaks eesti keelt kaitsma, kui mitte Eesti riik ja meie ise?
Meie presidendile heidetakse ette, et ta ei pea oma avalikke kõnesid inglise keeles. Jättes kõrvale tema keelteoskuse, arutlegem: kas tänavu sügisel meid väisavad suurriikide juhid peavad tõesti oma avalikud kõned eestikeelseina? Kas pole endastmõistetav, et riiki esindav tippjuht esineb avalikkuse ees oma rahvuskeeles? Sellega austab ta omaenda rahvuskeelt. Iseasi, kui nurgataguses kohvilauas kõneleks ta kohvitassi juures näiteks kahes-kolmes enamlevinud keeles.
Eesti keel keeleturul
Kelle rahvusliku kasvatuse vajakajäämine oli, et tänavu ei soovitud saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks? Tallinna ülikoolil on õpetamiseks kompetentsus ja ka ruumid olemas. Saame vaid korrata tuttavat lauset: seekord panigi turg asja paika. Isegi tasuta ei taheta seda eriala enam õppida.
Põhjusi on mitmeid. Näiteks on meedia võimendanud üleolevat suhtumist õpetaja elukutsesse. Ajakirjanike kaasabil on võimendatud üleolev suhtumine õpetaja elukutsesse üldse. Kuivõrd tänases Eestis mõõdetakse inimese töö väärikust talle makstava palgaga, siis emakeele õpetajate palk on naeruväärne, näitamaks – selliselt hindab Eesti Vabariik oma riigikeele õpetamist, erinevalt Eesti NSV-st, kus tulevastele vene keele õpetajatele maksti kõrgemat stipendiumi ja anti välja isegi spetsiaalset ajakirja.
Kui Eesti Vabariik siiski leiab vajaliku olevat 21. sajandi teises pooles jätkata eestikeelse gümnaasiumiga, tuleks tagada õpetajatele konkurentsivõimeline palk. Et see nii pole, näitab täielikult läbi kukkunud katse leida uusi tulevasi emakeeleõpetajaid.
Praeguseks on Eesti Vabariigi juhid suutnud minimeerida ohud Eesti riigi kiirele hävitamisele ühinemisega Euroopa Liidu ja NATO-ga. Kuid pikema perspektiiviga hääbumisohud (madal iive, omamaiste andekate ajude väljaränne, madala haridustasemega tööjõu paratamatu sissetoomine ja sellega kaasnev riigikeele oskuse langus) nõudnuks juba ammu eriti tähtsa küsimusena riigikogus arutamist. Seetõttu on ülimalt positiivne, et lõpuks on algatatud põhiseaduse parandusettepanek kaitsmaks eesti keelt.
Kas siis selle maa põliselanike muistne keel tõesti hääbub riigikeele, teaduskeele, õpikeelena? Seda eestlaste endi soovil.
