SULEV VALNER: Kuidas solidaarselt pensioni vähendada

Vanem põlvkond on kahtlemata välja teeninud väärika pensionipõlve ehk väärt vähemalt praegust pensioni, kui mitte enamat.

Hea, et vähemalt pensionäridele antud lubadusest on seni ka suudetud kinni pidada. Kahjuks vist küll enam mitte kaua.

Karta on, et hiljemalt oktoobris, kui kohalikud valimised läbi, kaob ka valitsuse peamine motivatsioon pensionide langetamisest hoiduda.

Sest olgem ausad, peamiseks pensionikärbet välistavaks motiiviks on rasketel kärpimiskuudel ilmselgelt olnud mitte mure inimeste toimetuleku pärast, vanematele võlgujäämise tunne, põlvkondade solidaarsus või muu sedalaadi põhjus, vaid lihtsalt hirm. Hirm kaotada valimistel liiga palju vanemate inimeste hääli.

Sügisel aga on valimised selleks korraks läbi ja lisaks satub peaminister Ansip oma lubaduste kahvlisse. Ühelt poolt lubadus mitte puutuda pensione, teiselt poolt sama kindel lubadus hoida euro tuleku nimel eelarve kulud lubatud defitsiidis. Ja seda teist on ilmselt väga raske saavutada, kui seejuures pensionikassat – üht riigi suurima mahuga kuluartiklit – ei saa üldse vähendada.

Seega võib küll pöialt hoida, et valitsus saaks läbi teisiti, aga üsna tõenäoliselt lähevad nad ikkagi pensionide kallale.

Must-valge lähenemine

Jälgides sel teemal mõtteavaldusi, jääb ilmselt paljudele tunne, et on kaks võimalust. Must ja valge. Kärpida kõigilt pensionäridelt ühtmoodi või mitte kelleltki.

Üks pool ütleb, et kõik pensionärid elavad vaesuse piiril ja pole võimalik kelleltki midagi võtta.

Eks tingimusteta eitava hoiaku taga on ka kartus, et kui see laegas üldse avada lastakse, siis ei tea keegi, kui kaugele valitsuse kui ahjualuse käsi võib minna. Sest lappimist vajavaid auke on kriisiaja riigieelarves nii palju, et ega vist sellestki jätkuks, kui kogu pensioniraha mujale panna.

Teine pool ehk koolkond „pühasid lehmi meil ei ole” võtaks ilmselt julgelt joonlaua ega kardaks vähendada ühe lauaga lüües kõiki pensionikulusid, mis ette jäävad.

Tugevaks argumendiks on seejuures, et pensionid pole enam nii väikesed midagi. Näiteks kui inimesel on pensionistaaži 40 aastat, on vanaduspension sotsiaalkindlustusameti arvutuste järgi 4511 krooni. Kui aga pensionistaaži on veelgi enam (mis ei ole haruldane) või lisandub ka viimase kümne aasta jooksul töötatud aja eest teenitud kindlustusosak või näiteks represseeritud isiku või II maailmasõjast osavõtnu pensionilisa, siis on summa vastavalt suurem.

Kuna tegu on maksuvaba rahaga, siis polegi nagu paha praegusel üldise sissetulekute languse ajal. Võrreldes paljude sunnitult osalisele koormusele viidud töötajatega, rääkimata päris tööta jäänutest. Üldjuhul pole ju vanemaealiste hädavajalikud kulutused ikkagi nii suured kui näiteks lapsi kasvatavatel noorematel peredel.

Keskmist inimest pole

Aga üks asi on suurte arvude statistika, mis räägib keskmistest. Keskmist inimest kui niisugust ei ole ju olemas. Selge, et nii nagu leidub üle keskmise suuremat vanaduspensioni saavaid inimesi, on järelikult küllalt palju ka neid, kelle pensionipäeval saadav summa jääb arvutuslikule keskmisele alla.

Üks näitlik arvutus sotsiaalkindlustusameti kodulehel ütleb, et kui pensionistaaž on piirdunud mingil põhjusel vaid 15 aastaga ja muid lisasid pole, on pensionisummaks 2812 krooni. Ning mingi, ehkki suhteliselt väike hulk inimesi, kellel ei ole vanaduspensioni saamiseks nõutavat 15 aastat Eestis omandatud tööstaaži, saab üldse vaid rahvapensioni, mille suurus on 2008 krooni kuus.

Valitsus ei tohiks kõiki ühe lauaga lüüa – kas vähendada pensione kõigil pensionäridel ühtmoodi või mitte teha seda kellelgi. Paljud arutlejad ei pane justkui tähele, et mõni pensionär saab vaid natuke üle 2000 ja teine üle 5000 krooni kuus. Toompealt vaadates on mõlemad muidugi suhteliselt väiksed summad, aga ellujäämise piiri mõttes on päris kardinaalne vahe.

Seega võiks kärpimise korral – kui seda ikka peab tegema – pensioni baasosa ja rahvapensioni määra kindlasti puutumata jätta. Ning pisut allapoole nihutada vaid staaži ja kindlustusosaku väärtusi. Sellega kaotaksid pisut enam suurema pensioni saajad, mis samal ajal olekski solidaarne raskel ajal pensionäride endi keskel.

Teine võimalik väiksema pensioni saaja suhtes solidaarne tee tundub selline: tuua pisut allapoole pensionäri tulumaksuvaba tulu 5250 krooni kuus (maksuvaba pension 3000 krooni + üldine maksuvaba tulu 2250 krooni). Selge ju, et see, kelle kogu tulu jääbki 3000 krooni piiresse, ei saa sest suuremast tulumaksuvabastusest midagi.

Aga las nii konkreetseid asju arvutavad parem juba asjatundjad.