Stigmad – vivat, crescat, floreat!

Lause teise poolega võib nõustuda, esimesega mitte.

Paar näidet. Esimene Eesti Päevalehest. Nimelt jäi arvamustoimetajale Priit Simsonile hambusse tõik, et ministrid Aaviksoo, Lukas ja mõned teised IRL-i poliitikud osalesid 23. augustil MRP mälestusüritusel Hirvepargis. Priidu erutuse põhjus: Hirvepargi ürituse korraldas deemonlik trio Böhm, Liim, Madisson. Simson teatas, et valitsuse liikmed andsid „ekstremismile oma kohalviibimisega heakskiidu” (EPL 26.08). Kuid toimunut võiks vaadata ka teise nurga alt: IRL ei taha, et äärmuslased kaaperdaksid olulise sündmuse mälestusõiguse, ja lähevad kohale. Pean sõber Priidu käitumist sümptomaatiliseks: kõik, millel on (parem)äär-musluse mekk man, on hirmutav. Tsiteerides Annistit: „Ühiskonnaliikmed pelgaksid justkui induktiivnakkust ja tõrjumine ning kiusamine määrab stigmatiseeritu üha süvenevasse eraldatusse.”

See viib teise, isikliku näiteni. Mõni aeg tagasi kutsus üleeuroopaline kirjanduslike loomemajade võrgustik Halma mind ühele seminarile, siis aga võttis kutse tagasi. Põhjus: olin andnud ühele Saksa kooliõpilaste väljaandele intervjuu ja avaldanud selles ajakirjas, mis olla mõnede inimeste meelest paremäärmuslik, artikli. Mulle ei heidetud ette intervjuu sisu: see rääkis uuemast eesti kirjandusest ja oli apoliitiline. Kiunuti küll artikli kallal, kuid see oli otsitud. Essee „Taasvaade ahenevale maailmale” ilmus 2006 Eesti Ekspressis. On naeruväärne pidada Areeni millekski, mis propageerib paremäärmuslust.

Küsimus on jällegi sümbolites. Simson nägi Hirvepargiga seoses Böhmi, Liimi ja Madissoni nime ja ehmatas. Berliini bürokraadid olid kuulnud kõlakaid ühe tühise ajakirja kohta ja see hirmutas. Nii astusid nad stigmatiseerivaid samme, mis tegelikult pole mitte midagi muud kui sõna- ja mõttevabaduse piiramine.