Sotsiaaldemokraatlik poees Tony Judti mälestuseks, Eesti sotsidele mõeldes

1.

Veel mõni aastakümme –

või ehk paar –

ning inimesi, masinaid ja

solki-prügi-prahti

on veelgi enam täis me

tillukene kosmiline saar.

Vaid nähtamatu vaim

peab ilma kohal vahti,

kuid temaga kontakti me ei saa.

Ehk Venemaa on tühjem,

kuid mitte Hiina, India –

et maailm muutub,

peame leidma uue kuju

ka oma elule:

ei tea, kas loomja, maduja või lindja –

peaasi, et veel kohtaks inimest,

et poleks temast jäänd vaid tühi

maine kest.

Mul rikub tuju mõeldes asjust:

aiva asjust!

Ei raamatuist –

ei nendest kindlalt mitte,

kuigi hoidlais alles on ju muist

ja küllap leidub lugejaidki neile,

kel meeles nagu varjuilm

on inimkond – me tänane,

mis selleks ajaks eilne!

2.

Et säendne tuleviku-ulm

veel nõnda pea ei täituks,

üksteisega et inimesed

nagu võikas ulmeloos

ei käituks,

et säiliks võimalus

ja valgust neelav lõke

veel ei läituks,

nüüd peame veidi suunama

tood kulgu,

sest kuigi võib ju juhtuda (kõik võib luhtuda):

on võimaluste värav juba sulgund

ja libaloomad ilma kuud ja tähed

ära ulgund,

peab lootma: lootus on ju vintske vend

just nagu tolmumantlis kangelane –

too surnuks arvatu –

veel filmi viimses kaadris näitab end!

3.

Kuid kuidas tärkab mõistus,    

kuis ta tõuseb hauast?

Kas kannatust on oodata

meil – inimlastel – nõnda kaua?

Ma tean, et alustada tuleb vaikselt-väikselt,

et alata saab ainult iseendast,

et vastust küsida ei saa me päikselt

või Ikaroselt, kes ta ligi lendas,

vaid ikka oma hoovist, oma tänavalt,

sest parim algatus, uus ilmakord

on tulnud ikka alt:

ei ülevalt.

Nüüd sama plaan on küpsend

mõnes helges pääs

ja kellad tiksuvad meil vaikselt

aega uut,

kuid leidub hääli kõrvalolijate sääs,

kel säärasile valmis nuut:

ja jälle jutt on lahti: PR, promo, kuvand!

Te kaote, kõdunete, kukute –

nii peagi kõigil teist on suva!

Te peate mõistma, salasõna!, see on „SKP!”,

see kõlab igal uksel, muidu sisse kuskile

ei pääse te!

Mul meenub teine aeg, kui sama tihti

kordus „EKP!”,

osalt sama kamba suust –

küll puistub kulda säält, küll tuleb

juttu päikesest ja kuust!

Nüüd aitab: et ellu jääda, mitte hingitseda,

me peame kõnelema muust,

me siht las olla tasasem ja läbimõeldum,

aga uus!

meil tuleb jätta hämarikuisand,

kes vanu varjusid vaid sisse tarnib,

ning iseendagagi

tuleb olla karmim!

4.

On inimene vahel nagu laps:

seepärast mängib ta’ga nähtamatu käsi;

ja aeg on tõestand –

ta kommide ja jäätise

ning lelude ja koludega (ja võlguantuga)

meid hellitamast veel ei väsi,

kuigi kogu selles tuleviku prahis

ei saa mõõta inimese õnne,

ehk pigem vastupidi –

see toimib nagu põrguahi,

mis neelab juba pisikesi tirtse-põnne!

Me vastupanu alata saab ainult alt:

ning esmalt tuleb võtta võimumeestelt

ne turvalised kojad:

et mängurid ja küünikud

ja nende elukoolita, kuid ahnesilmsed

vaimsed (kuid mis vaimust siin on jutt!)

tütred-pojad

ei pääseks enam inimkonna

(esmalt riigi/linna/erakonna) rooli:

neist tootval tööl saab kasutada hiljem

vahest pooli

ning teised – paraku – vist tuleb saata

igavesse pühapäevakooli!

Ei, ma ei mõtle siiski ussi- ega kalatoiduks,

vaid et veidi targemad ja südamlikumad

nad oleks uue inimkonna, esmalt uue Eesti,

uue erakonna, uue väikse inimese koiduks.