Soome sõjandusekspert: parim julgeolekutagatis on hästi toimiv ühiskond

Pekka Visuri läks aasta tagasi pensionile Soome maakaitsekõrgkoolist, mille uurijad avaldasid sügisel palju tähelepanu äratanud raporti Venemaa sõjaliste võimete kasvust.

Eesti Päevaleht palus lisaks Visurile raportit ning Baltimaade ja Soome julgeolekuolukorda arutama suvel Eesti kaitseväest erru läinud kolonelleitnandi Raivo Tamme (37). Tamm on juhtinud kaitseväe lahingukooli, Eesti Afganistani-kontingenti, 1. jalaväebrigaadi ja kaitsejõudude peastaabi logistikaosakonda.

Jaanus Piirsalu: Kui tõsiselt tuleb suhtuda Soome maakaitsekõrgkooli uurijate raporti järeldusse, et Venemaa on lähitulevikus endiselt valmis ulatuslikuks sõjaliseks konfliktiks ja et selle taustal tekitab muret Venemaa armee võimete kiire tugevnemine Soome ja Baltimaade piiride taga?

Pekka Visuri: Kui lühidalt vastata, siis need on väga vaieldavad. See raport ei esinda mingil juhul ei Soome kaitsejõudude, maakaitsekõrgkooli ega ka Soome ekspertide laia ringi seisukohta. See on ühe seltskonna arvamus.

Raivo Tamm: Kas raporti koostajate lähtealused on vähe tähtsad või on need valed ja seega on valed ka järeldused?

Visuri: Raportis on kasutatud selliseid fakte ja väiteid, mis toetavad nende seisukohta. Raporti läbiv mõte on, et Soomet — ja see käib siis kogu Põhja-Euroopa kohta — ähvardab millalgi lähiaastatel Venemaalt uus, Talvesõja-taoline üllatusrünnak, mis algab ilma mingi hoiatuseta või eelneva kriisita. Minu meelest on see põhitees selgelt ülepingutatud. Ka Talvesõda ei alanud ilma eelneva kriisita. See oleks midagi esmakordset, sest uurijana ei tea ma pärast Teist maailmasõda ühtegi näidet, kus sõda oleks alanud nii, nagu nemad kirjeldavad.

Tamm: Lugedes raportit jääb mulje, et kui Baltimaades algab kriis Venemaaga, siis see on usutavaks eelhoiatuseks Soomele. Ehk et Baltikum on ennekõike väidetava üllatusrünnaku ohver.

Visuri: Jah, see vilksatab raportist läbi, aga eraldi seda ei käsitleta. Viidatakse sellele, et kuna Baltimaade poole on Vene armeed kõige rohkem tugevdatud, siis peaks ka oht seal kõige suurem olema. See võib muidugi võimalik olla — see on päevselge –, aga tõendusmaterjali selle väite toetuseks eriti ei ole. See on ülepingutatud, et Venemaa lihtsalt ründab Soomet või Baltimaid ühel pimedal ööl ilma mingi laialdasema kriisita maailmas.

Tamm: Raport pigem viitab sellele, missugune on Venemaa võimekuse kasv, ning edasi sõltub kõik vaid poliitilisest tahtest.

Visuri: Loomulikult peame me sellega arvestama. Ma olin Lõuna-Soome sõjaväeringkonna operatiivosakonna juht 1975.–1980. aastani ehk külma sõja ajal. Siis oli meie vastas Leningradi sõjaväeringkond, kus tollal asus 11 diviisi! Balti sõjaväeringkonnas oli veel kümmekond diviisi. Jutt käis reaalselt suurtest jõududest, mis ületavad Venemaa armee praeguseid võimeid meie regioonis palju kordi, arvestades ka tuumarelvastust. Aga isegi siis ei arvestatud eriti reaalselt võimalusega, et meid rünnatakse ootamatult keset ööd.

Piirsalu: Te siis ei näe lähitulevikus mingeid poliitilisi motiive Läänemere regioonis Venemaa algatatud relvakonflikti tekkimiseks?

Visuri: Ei näe, kui just Venemaal ei sünni mingit suuremat kriisi. Gruusia 2008. aasta sõda on erijuhtum, sest seal arenes konflikt pikka aega ja relvi kasutati ka juba varem. Praegu ma ei suuda ette kujutada samasugust võimalust Venemaa ja EL-i riigi vahel. Loomulikult võivad alati areneda sündmused nii, et kordub külm sõda ning siinsed riigid jäävad taas halvasti Venemaa ja lääne vahele, aga see ei juhtu üleöö.

Tamm: Baltimaade seisukohast on see raport üsna oluline ja Eesti sõjaväelased on sellesse võrdlemisi positiivselt suhtunud, kuna otsime endiselt vastust küsimusele, millised on need õiged analüüsid või indikaatorid, millele kaitse planeerimises tugineda. Kui idanaabri sõjalise võimekuse kasv meie kaitseplaneerimise aluseks ei sobi, siis mis oleks relevantne, millest väikeriigid peaksid lähtuma?

Piirsalu: Jah, milline võiks olla see „punane lamp” Baltimaade jaoks?

Visuri: Ulatuslik rahvusvaheline kriis, mis kestaks aastaid. Rootsis on arvatud, et külma sõja aegsega sarnane olukord on võimalik laialdase rahvusvahelise kriisi tagajärjel, mis võib saada alguse Lähis-Idast, sest seal võivad suurriigid kõige tõenäolisemalt vastakuti minna.

Piirsalu: Kas see ulatuslik rahvusvaheline kriis võib olla ka majanduslik?

Visuri: Loomulikult. See on võimalik, kui majandus nõrgeneb ja see toob kaasa sisejulgeoleku nõrgenemise, mis omakorda võib luua välisohu. Praegu on see võimalus olemas, et Euroopa suured majandusprobleemid toovad kaasa siseprobleeme, aga sel juhul peab olema lisaks ka mingeid muid probleeme.

Tamm: Me oleme arutanud klassikalisi külma sõja vaimus konflikte suurriikide vahel, aga Venemaa võib sama hästi ära kasutada Euroopa majanduslikku nõrkust, USA armee seotust mujal ja üleüldist segadust maailmas. Selline kombinatsioon pakub hea ajaloolise võimaluse näiteks Baltikumis oma imperialistlikke ambitsioone ellu viia.

Visuri: Selleks peaks kogu Euroopa olukord muutuma ikka väga halvaks.

Tamm: Miks mitte, kui Euroopa majandus jätkuvalt nõrgeneb, armeesid on juba oluliselt vähendatud, militaarlogistika on läinud tsiviilmajandusega samas suunas ehk minimeerinud laovarusid. Kas selline Venemaa jaoks ahvatlev olukord ei viita vajadusele võtta väikeriikides taaskasutusele külma sõja aegsed lahendused: luua piisavad varud koos reservarmeega? Või näete tulemas uut tüüpi enesekaitseabinõusid?

Visuri: Esimene asi on hoolitseda poliitiliste sidemete eest, sest see on Venemaa jaoks märkimisväärne takistus — minna otsekonflikti Saksamaa ja kogu Euroopa Liiduga. Number üks asi on toimiv poliitiline koostöö ja kokkulepped. Alati peab ründaja mõtlema ka sellele, mida ta võib kaotada. Venemaal ei ole mingil juhul majanduslikku šanssi saada vastu ühisele Euroopale.

Piirsalu: Kõige selle taustal — milliseid elemente võiks väikeriigi kaitsedoktriin tänapäeval kindlasti sisaldada?

Visuri: Mul on selle kohta lihtne soovitus: rohkem territoriaalkaitset! Soome-sugune pika piiriga maa peab oma territoriaalkaitset hoidma väga heas korras, sest see on peamine kindlustus sõtta sattumise eest. Praegu on seis selline, et meil pole maailmas sellist abi, mis meile vajaduse korral kindlasti appi tuleks. Kui kriisiolukord süveneb ja oht on juba konkreetne, siis on toimiv territoriaalkaitse ikka väga oluline, selle asemel et sul istub kuskil üksik kaitsepataljon, kes ootab käsipõsakil langevarjudega ameeriklaste appi saabumist. Ma kinnitan, et see ei ole tõenäoline!

Piirsalu: Väikeriigile on siis kõige tähtsam loota oma jõule?

Visuri: Loomulikult.

Piirsalu: Meie Eestis usume, vähemalt avalike sõnavõttude järgi, et NATO tuleb meile konflikti korral kindlasti appi.

Visuri: Mina küll ei usu! Aga see on ainult minu isiklik arvamus. Ma ei saa mingil juhul kindlalt väita, kas sõjalist abi ei tule või tuleb. Võin vaid tõdeda, et ulatusliku konflikti puhul on äärmiselt ebatõenäoline saada siia Läänemere äärde läänest sõjalist abi. Oma maa kaitsmine ulatusliku konflikti korral on esmajärjekorras ikkagi iga riigi enda mure. Väiksemate konfliktide puhul, kus relvajõude ei ole veel kasutusele võetud, võib aga liitlassuhetest kindlasti kasu olla, kuigi teatud olukorras võib see muidugi hoopis rünnakuohtu suurendada. Tahan rõhutada kõigi n-ö julgeolekugarantiide ebamäärasust.

Tamm: Arvestades NATO ressursside piiratust, mida näitasid ka Liibüa sündmused, peaks meil „punane lamp” põlema minema iga kord, kui kusagil toimub suurem konflikt NATO osalusel. Kui tähtsaks peate selles kontekstis riskide maandamiseks regionaalset koostööd Põhjamaade ja Baltikumi vahel? Ja kuidas mõista Soome presidendikandidaadi Paavo Väyryneni hiljutist vastust küsimusele, kas Soome peaks liituma NATO-ga. Väyrynen vastas, et see sõltub sellest, kas Soome peaks kriisiolukorras kaitsma ka Eestit. Kas peate võimalikuks, et siinses piirkonnas võidakse üksteise abistamiseks vägesid reaalselt ühest riigist teise liigutada?

Visuri: Mina sellist võimalust ei näe, sest kui üht riiki ähvardab rünnakuoht, siis tegelikult tähendab see meie regioonis sama ka kõigile teistele. Mingi väga eriline koostöö pole sellistes tingimustes võimalik. Pole võimalik, et ühel alal siin regioonis käib sõda, aga kõrvalterritooriumil ei käi ja sealt tuuakse vabalt tollele esimesele alale vägesid appi.

Tamm: Kahjuks pean nõustuma. Kui Baltimaades juhtub sõjaline konflikt, siis on Soome juba kõrvuni kaevikutes.

Visuri: Nii on!

Tamm: Kas te näete, et kaitsedoktriinid naasevad vanade põhimõtete juurde?

Visuri: Nüüd, kus USA viib lõpuks oma vägesid Iraagist välja ning 2014. aastaks viib need välja Afganistanist, tekib küsimus: mis peab olema põhjus, mis sunniks neid taas midagi sellist ette võtma? NATO-s ja Euroopa Liidus on selgelt näha, et kuskil taas oma vägede kasutamise künnis tõuseb kõrgemale kui varem ja soov vägesid kasutada muutub senisest väiksemaks.

Piirsalu: On see meile ja Ida-Euroopa maadele hea või halb uudis?

Visuri: See tähendab lihtsalt seda, et iga riik peab taas üha rohkem ise enda eest hoolitsema! Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga areng läheb sinnapoole.

Tamm: Kas Eesti, tegelikult kogu Baltimaade geostrateegiline asend on sama keeruline kui Iisraelil? Me oleme nagu piiramisrõngas: meil ei ole turvalist maismaaühendust meile sõbralike riikidega — 70 km laiuse koridori Leedust Poola suudavad Kaliningradis ja Valgevenes asuvad väed vajaduse korral väga kergesti sulgeda –, Venemaa õhutõrje suudab sulgeda meie õhuruumi, kogu Eesti territoorium on Venemaa Iskander-M rakettide (mobiilsed raketikompleksid, mis suudavad kanda ka tuumarelva — J. P.) rünnakuulatuses ja ka merelt on meid lihtne teistest ära lõigata.

Visuri: Geograafiliselt on võib-olla tõesti üht-teist sarnast, aga suur vahe on selles, et kui Iisraeli riik asutati, siis seadsid araabia maad algusest peale selle olemasolu õiguse kahtluse alla, sest see oli asutatud teiste maale. Eestil on vähemalt taga mitmesaja-aastane ajalugu.

Tamm: Ma küsisin seda sellepärast, et järgmisel aastal on Eesti kaitsekulutused kaks protsenti SKT-st. Eestis vaadatakse seda ennekõike kui NATO-le antud lubaduse täitmist. Minu arust peaks rõhutama, et see on minimaalne vajadus oma riigi säilitamiseks. Kas kaks protsenti sellises geopoliitilises asendis on teie arvates piisav või peaks kulutama veel rohkemgi?

Visuri: Kui ma külma sõja ajal kaitsepoliitikat uurisin, siis arutati palju, kui palju aega võidetaks, kui raha kulutatakse üks protsent rohkem, või mis juhtuks, kui kulutataks mõni protsent vähem. Seda on tegelikult väga raske arvestada, kui palju on paras. Kõhutunde järgi ütlen, et kaks protsenti SKT-st on Eesti-sugusele maale väga paras kaitsekulutuste määr. Sest kui näiteks suurendada kaitsekulutusi kolme protsendini, siis mis olulist edu see annaks? Isegi kui te kasutate 100 protsenti SKT-st, siis mida see annaks võrreldes suurriikidega? Soome kasutas külma sõja ajal kaitsekulutusteks 1,5–2 protsenti SKT-st ning oli täiesti võimatu saada toetust selle tõstmiseks kas või protsendi võrra, millest räägiti tõsiselt 1960-ndate alguses. Peaasi, et kaitsekulutused võimaldaksid üleval pidada toimivat ja tegutseda oskavat väge.

Tamm: Kui te vaatate Baltimaid, siis mis oleks teie esimene soovitus: millises suunas peaks riigikaitset arendama, et saavutada võimalikult pikk rahuperiood?

Visuri: Raske on kõrvalt soovitada, aga üsna universaalne nõuanne on ajada ettevaatlikku julgeolekupoliitikat. Selles mõttes, et mitte tekitada ise juurde üllatusmomentide võimalusi, kus suurriik muutub ohtlikuks. Ja kaitsevägi peab olema selline, et ei tekiks kerge saagi kiusatustki. Soomes on selline liin toiminud.

Tamm: Mis võivad sel juhul olla kõige nõrgemad kohad, mida riigikaitse eest vastutajad peaksid silmas pidama?

Visuri: Majandus muidugi esmajärjekorras. Kui see nõrgeneb, siis sisepoliitiline olukord alati pingestub. Kui see langeb kokku rahvusvahelise kriisiga, on see loomulikult probleem — et selle kaudu ei tekiks survet sissetungiks.

Piirsalu: Ühesõnaga — hästi toimiv ühiskond on riigi julgeolekule parim garantii?

Visuri: Üldiselt ei ole küll keegi rünnanud riiki, mille inimesed on rahulolevad ja majandus õitseb. Mis tahes ühiskonnas, kus on 30 protsenti vähemust ja nad on rahulolematud, on see potentsiaalne julgeolekuprobleem. Eriti kui neil on sugulasi naabruses asuvas suurriigis ja eriti kui need meeleolud langevad kokku mingi suurema kriisiga.

Tamm: Soome maakaitsekõrgkooli raportis räägitakse ennekõike Eesti ja Lätiga seoses ühest ohust, mis kasvab paratamatult ka Soomes — see on mitte väga lojaalne osa elanikkonnast ehk nn viies kolonn. Millist ohtu see endast kujutab ja kas viies kolonn vähendab teie arvates kriisile eelnevat n-ö hoiatusaega, millest te rääkisite?

Visuri: Jah, see on väga eriline olukord. Ma ei oska muud soovitada, kui et tuleb suurendada elanike lojaalsust. Kui nad on rahulolevad, siis ei ole nad ka eriti suur oht. Kui aga riigis käib sisekonflikt, mis on puhkenud mis tahes asjaoludel, siis on see kahtlemata väga ohtlik olukord selleks, et naaber võib teha interventsiooni. See on kõige ohtlikum stsenaarium, kui riigis algab sisekonflikt.