Soome minister: Eesti tööjõud on Soomes väga oodatud

Krista Kiuru, teie eesti keel on suurepärane. Kui kaua te seda õppinud olete?

Hakkasin eesti keelt õppima ülikooli ajal. Eestis käies ostsin ikka raamatupoest kaasa teie keeleteste. Teised lahendavad teleka ees ristsõnu, mina lahendan võõrkeelte tasemeteste. Uut keelt õppida on ilus.

Olete Soome eluasememinister. Kui 2004. aastal tudengina mõnd aega Tallinnas elasite, siis millise mulje teile siinne eluasemeturg jättis?

Pärast riigiteaduste magistritööd tahtsin täiendada end filosoofia alal ja veetsin mõned kuud Tallinnas, et suhelda õppejõududega, kogumaks inspiratsiooni. Üürisin Narva maanteel väikest korterit.

See oli natuke teine aeg, aga juba tollal ei olnud odavama korteri leidmine Tallinnas lihtne ja tundub, et nüüd on see veel raskemaks läinud.

Mõtlesin juba tollal, kuidas saavad hakkama need inimesed, kel on väga väike sissetulek: tudengid, kes õpivad Tallinnas; töötud, madalapalgalised.

Soome eluasemepoliitika jaoks on see väga oluline küsimus: kuidas me saame kujundada elamumajandust nii, et ka neil, kel on väga väike palk, oleks pärast eluasemekulude tasumist võimalik kasutada raha muudeks eluvajadusteks.

Kui 40% inimese netosissetulekust läheb korteriüüriks, siis kas see on õige? Mina ütleks, et ei ole õige. Ka madalapalgalistel inimestel peab pärast eluasemekulude tasumist jääma raha tarbimiseks. Kui ühiskonnas on kõigil inimestel võimalik tarbida, aitab see kaasa majanduskasvule.

Päevalehes on viimastel nädalatel sõna võtnud noored haritud inimesed, kes teenivad nii väikest palka, et sellest piisab vaevu äraelamiseks. Alampalga saajale jääb Eestis kätte 272 eurot ja 93 senti kuus. Tallinnas ja Tartus korterit üürides kulub siis kogu sissetulek kodule…

Poliitikutena peame hoolitsema, et kõigil inimestel oleks võimalik leida normaalse hinnaga eluase. Soomes on see üks poliitika põhiteemasid – sõltumata erakonnast.

Eluasemepoliitikas ei ole vaba turg kõikvõimas, ta ei lahenda kõiki probleeme. Põhiline majanduskasv tuleb metropolide piirkonnast. Ja kui inimene otsib tööd, siis kuidas ta saaks tulla Helsingi metropolipiirkonda, kui pärast eluasemekulude tasumist jääks kätte väga vähe raha?

Me tahame riigina investeerida inimeste mugavatesse elamistingimustesse. Kui eluasemed on liiga kallid, takistab see tööjõu mobiilsust. Kui inimesed ei tule kallite eluasemete tõttu tööle Helsingi piirkonda, tekitab see probleemi riigi majanduskasvule. Soomes on riigi toel ehitatud tudengitele, eakatele ja erivajadustega inimestele palju elamuid, aga peame hoolitsema veel laiemate elanikkonna rühmade eest, arendades ja subventsioneerides eluasemeehitust nii, et üürihinnad ei tõuseks liiga kõrgele. Kui tänu sellele saab inimene korteri, mille ruutmeetri eest ta maksab üüri 11, mitte 15 eurot kuus, siis meil ühiskonnana tasub investeerida see neli eurot ruutmeetrilt, et leida Helsingisse see bussijuht, kooli koristaja või õpetaja. Õpetajatel ei ole ju Soomes ka teab mis kõrge palk. Seepärast tulebki seda vahet subventsioneerida.

Jah, te meelitate ju bussijuhte ja koristajaid ka Eestist.

Seda küll. Meil on praegu suur töötus, aga meil on väga vaja Eesti tööjõudu. Meil on töökohti, kuhu pole piisavalt inimesi. Nagu te teate, on meil ka tervishoius palju Eestist pärit tööjõudu.

Ma mõistan, et Eesti ühiskonnal on sellest kahju, aga iga riigi jaoks on suur küsimus see, kust leida inimesi töid tegema. Meil on vaja töötajaid teistest maadest, sest rahvastik vananeb. Ja riigid peavad mõtlema, kuidas nad saavad tööjõudu endale hoida.

Kui soomlased lähevad Soomest mujale tööle, siis mida meie teeme? Kõigil inimestel ei ole võimalik korterit osta ega turuhinnaga üürida. Kui Soome maapiirkonna inimene ei leia kodukandis tööd, aga Helsingis ei jõuaks ta korteri eest maksta, sest siis ei jääks tal elamiseks raha kätte, siis kas see on õige?

… Eesti maainimesed, kes on samas olukorras, lähevad Soome! Te tahate siis öelda, et hea eluasemepoliitika on ka vahend, mis aitab vältida inimeste kodumaalt lahkumist?

Jaa. Inimesed ei arvuta ju mitte niivõrd seda, kui suur on nende tulumaksuprotsent, kuivõrd seda, kui suur osa sissetulekust jääb pärast eluaseme eest tasumist kätte. Eluasemepoliitika on üks tuleviku põhiküsimusi. Me veedame ööpäevast kaks kolmandikku kodus.

Ma loodan, et kodus ei käida lihtsalt magamas, vaid et kodu on koht, kus nauditakse elamist, elu. Me ei pea parlamendis arutama, kuidas inimesed öösiti magavad, aga peame arutama, kas nende elamistingimused on korralikud, kas neil on oma kodus hea, kas neil on peale eluaseme võimalik kulutada raha ka muuks. Kui inimestel ei lähe elus hästi, on sellelgi ühiskonna jaoks hind.

Miks te siiski arvate, et üksnes vabale turule ei saa lootma jääda? Eestis kuulub 96% eluasemeid inimestele endile.

Jah, ka Soomes on inimese suurim unistus, et tal oleks väike oma maja. Aga metropolipiirkonnas on kinnisvara väga kallis. Kõigil ei ole võimalik osta oma maja või korterit.

Ka Soomes ehitatakse inimestele erakortereid, mida nad endale päriseks ostavad. Aga riigi poolt me seda süsteemi, et inimesed endale korterid päriseks ostaksid, enam ei toeta, selle kuldaeg on möödas.

Minu ema ja isa võtsid riigi käendusel pangast eluaseme laenu. Aga tänapäeval toetame riigi poolt pigem seda, et ehitataks tavalisi odavaid rendimaju, mis kuuluvad omavalitsustele, omavalitsuste ettevõtetele või mittetulunduslikele organisatsioonidele.

Me toetame riigina nende ehitamist, need korterid jäävad omavalitsuste või mittetulunduslike organisatsioonide omanduseks. Neile on seatud piirid: kui suur võib olla kasumimarginaal, kui suurt remondifondi tohib koguda.

Usume Soomes, et peame riigi poolt toetama odavamat elamist, sest on inimesi, kes ei saa muidu kolida, et tulla teise kohta tööle, või kel on väike sissetulek. Ja ma ei usu, et turg üksi viitsib lõpuni täita kõiki ühiskonnale olulisi eesmärke. Soomes peame riigi toel ehitama 3500 uut odavat rendikorterit aastas. Olen vestelnud suurte ehitusfirmadega korterite hindade langetamisest: kui odavalt te suudate ehitada, esitage oma ettekujutus, vaadake, kuidas saate hinda alla, see ei pea olema kõige uhkem arhitektuur, ja olen juba saanud pakkumise, mis on 15–20% tavahinnast odavam.

Soomes moodustavad korterid ja majad, kus omanik ise sees elab, kaks kolmandikku eluasemetest. Pealinnas Helsingis aga elab iga teine leibkond üürikorteris. Neljandiku Helsingi elamufondi moodustavad erasektorile kuuluvad üürikorterid ja 21% eluasemeid on avaliku sektori toetatud korterid.

Helsingis tuleb eraüürisektori korterite eest üüri maksta keskmiselt 15,5 eurot ruutmeetrilt, avaliku sektori toetatud korterite üür on 10,5 eurot ruutmeetrilt. Osa avaliku sektori korterite omanik on linn, aga omanike ringis on ka erafirmasid, kes on saanud nende korterite ehitamiseks avaliku sektori tagatud laenu ja kelle jaoks nüüd kehtivad üüri piirhinnad. Eraüürisektori korteritel üüri piirhindu pole.

Nii avaliku sektori üürikorterite kui ka eraüürikorterite elanikel on õigus saada toetust, kui neil jääks pärast üüri tasumist elamiseks liiga vähe raha. Toetust saavad eeskätt väikesepalgalised pered, pensionärid, töötud ja tudengid. Soome keskmine palk on 3000 eurot kuus ja selleks, et sellist toetust saada, võib üheliikmelise leibkonna brutosissetulek olla kuni 1785, kaheliikmelisel 2355, kolme- ja neljaliikmelisel vastavalt 3090 ja 3360 eurot.

Allikas: Soome linnauurija Sampo Ruoppila

***

Hea lugeja! Tänases Päevalehes kirjutab raamatupoes klienditeenindajana töötav Katrina Helstein, kuidas tema 430 eurosest palgast 150 eurot kulub selleks, et üürida 8-ruutmeetrist korterit ja kuidas noor täiskohaga õpetaja vajab Lasnamäe korteri üüri ja kommunaalmaksete tasumiseks igakuist vanemate rahasüsti. Samas lehenumbris räägib Soome eluasememinister Krista Kiuru sellest, kuidas Soome poliitikud pingutavad, et igaühel oleks võimalik leida normaalse hinnaga eluase. Hea lugeja, kui soovite üldsusega jagada enda kogemust eluaseme üürimisel või ostmisel või teha ettepanekuid Eesti eluasemepoliitika osas, ja olete valmis seda tegema oma täisnime ja fotoga, palun võtke ühendust Eesti Päevalehe toimetusega arvamus@epl.ee