Sõbraks ühe hiireklõpsuga

Külastasin suvalisi internetisaite ja ahmisin punnsilmselt endasse infot asjade kohta, mis mind ilmselt eriti ei huvitanudki. Mängisin Tetriseid ja Super-Marioid. Võisin neli tundi järjest veeta mudelraudteede saitidel vedurite pilte klõpsides või uurida inglismaiseid ratsasporditeemalisi artikleid. See kõik oli järsku mu oma kodus olemas. Voodist kolme meetri kaugusel.

Peagi avastasin arvutilaua tagant juba ka pesemata taldrikuid ja tasse. Söömisegi ajal oli ju vaja uurida, mis internetis toimub. Kui tagumik kangeks jäi, surfasin seistes ja küürutades. Siis tuli tagasilöök. Ühel hommikul internetti enam polnud. Lihtsalt haihtunud. Kõndisin närviliselt mööda tuba ja vaatasin iga viie minuti tagant arvutisse, et äkki on nett juba tagasi. Justkui oleks lapselt tema lemmikmänguasi ära võetud. See piinarikas periood kestis neli päeva. Naabri pööningul asuva ruuteri restart päästis sel korral maailma.

Minu esimene otsesuhtlemine internetis leidis aset „Jalutaja” jututoas. Sattusin sinna kuidagi iseenesest. Varjunimedega suhteliselt kirju seltskonna sotsiaalne lävimine päädis suviste kokkutulekutega mõnes looduskaunis paigas. Käisin tänu jututoas aset leidnud vestlusele isegi ühe nõia juures silmast silma kohtumas.

Saabus Orkuti aeg. Orkuti alustalaks on põhiliselt kommuunide loomine ja teiste inimeste loodud kommuunidega liitumine. Esimese hetkega meenuvad järgmised kommuunid: „Hakkame jooma”, „Kõrvadega m***” ja „Orelipoiss on tropp”. Selle viimasega ma ei liitunud, kuigi kiusatus oli. Enese loodud kommuunide hulka kuuluvad näiteks „Ans Andur”, „Samorost” ja  „Raul Velbaum”. Viimati nimetatut külastab aeg-ajalt ka päevakangelane ise ja mõnel hilisel juhuslikul õhtutunnil Kuku klubis kohtudes jagab ta varmalt kommuuni arendamiseks näpunäiteid.  

Infovoog väljus kontrolli alt

Facebook on keskkond, kus nagu päriseluski saab uhkeldada, viriseda, targutada ja niisama möla ajada ja mis põhiline – seda kõike mõõdutundetult kommenteerida. Facebookiga liitudes oli alguses asi enam-vähem kontrolli all. Sõbraks pürgisid enamasti inimesed, kellega päris elus oli olnud kas või põgus kokkupuude. Kuid mingi aeg hakkas sõprade hulka järjest rohkem saabuma sõbrataotlusi tundmatutelt inimestelt.

Mõiste „tuttav” sobiks Facebooki tunduvalt paremini, sest päris sõpru on seal võib-olla kümmekond. Kustmaalt lõpeb tuttav ja algab sõber? Kas sõbraks saadakse ühe hiireklõpsuga? Kas peaks ehk sõbrataotluse juures olema kohustuslik selgituslahter sõbraks pürgimise põhjuste kohta? Nendele küsimustele ma siis veel vastust ei otsinud ja otsustasin ikkagi kõik sõbrakutse saatjad endale ka sõbraks lisada. Ilmselt oli nende hulgas palju toredaid inimesi.

Mingil hetkel hakkas infovoog kontrolli alt väljuma. Üks tundmatu „sõber” alustas Facebooki lehel asuvas chat-room’is vestlust „hei jaan kuidas läheb megairw :D:D:D”, teine semutses kommentaariumis, justkui oleksime aastaid parimad sõb-rad, kolmas, neljas ja viies rääkisid, kus nad äsja käisid ja mida tegid, kuidas lõhnas ülane ja millal onu Eedu külla tuleb. Tõtt-öelda ei huvitanud see mind üldse. Hakkasin uudisvoo profiilide juures vajutama nuppu „peida”, misjärel mulle tundmatute ja ka osa tegelikult tuttavate „sõprade” tüütud sõnavõ-tud minu eest ära peideti.

Ühel sellisel meelevaldsel hetkel kustutasin oma „sõprade” hulgast kõik, kellega mul enda mäletamist mööda kokkupuudet pole olnud. Eemaldasin umbes kakssada nägu. Viskasin välja, tõukasin ära, saatsin surma. Paari päeva jooksul saabus mitu kirja, kus minult kas paluti või suisa nõuti selgitust selle äärmiselt inetu sammu kohta. („Tere! Kas kustutasid mind oma sõbralistist kogemata ära või meelega?”, „Tere! Mis ma sulle teinud olen, et sa mu ära kustutasid?” Või äärmiselt tähendusrikas: „???????????????????????”) Vabandan kõigi ees, kellele oma feisbukiaalse (uus sõna?) käitumisega muret olen tekitanud.

Viimasel ajal kogub populaarsust kontode kustutamine ehk õhkulaskmine. Veebipõhine enesetapp, misjärel on võimalik alustada uut elu mõnes uues ja huvitavas maailmas. Ja oh imet – käesoleva loo kirjutamise ajal sain meili, et üheksa inimest soovivad mind kursis hoida oma tegevusega Netlogis. Tasub uurimist, ei saa ju ometi ajast maha jääda!

Kuigi Twitteri napp olemus tundub veebipõhistest sotsiaal-võrgustikest kõige inimsõbralikum, on see nii napp, et ma seda peaaegu ei kasutagi. Alati oleks pisut rohkem öelda, kui 140 tähemärki võimaldab. Ma ei oska öelda, kas olete pärast siinse  4500 tähemärgi lugemist targemad või lollimad. Mina vist olen lollim, sest ma ei saa enam midagi aru. Istun vanas Käsmu kaptenimajas ja vaatan verandalt alla merele. Meeldib. Netipulk näitab, et ühendus on olemas. Meeldib. Kuidagi hea ja kerge on. Varsti võtan ujumismaski ja lestad ning lähen tutvun Käsmu lahes Fishbookiga.