SIIM TIIDEMANN: Härja ja Jupiteri probleem

Lugesin üldiselt igati heal tasemel Eesti Päevalehe ühiskondlik-poliitilist ajakirja Möte, kus oli ka Tartu ülikooli politoloogiaõppejõu Jüri Ruusi artikkel “Poliitilised ideoloogiad aja tuultes”. Hea akadeemiline tava näeb teiste tööde refereerimisel ette ka nendele viitamist, mille eeskujulik näide on professor Jonathan Steinbergi artikkel samas väljaandes. Tekst ilma viideteta peaks aga sedastama tõika, et autor pole oma artikli koostamisel kasutanud muid allikaid peale iseenese terava mõistuse ja üldiselt teadaolevate faktide.

Ruusi artikkel oli jagatud laias laastus kaheks. Üks oli nn ideoloogiate välimääraja, mis põhines tõesti üsna vaieldamatutel definitsioonidel, mis omakorda tulenevad poliitikateaduse raames kokku lepitust. Teises peatükis arutles ta ideoloogiate olemuse ning ajaloolise kujunemise üle, paljastades nende projitseerituse ühiskondlikule totaalsusele. Siin polnud enam tegemist üldlevinud seisukohtadega, vaid autori enese katsega anda ideoloogiatele laiem defineeriv raamistik.

Paraku ei piirdunud Ruus isikliku arvamuse avaldamisega, vaid laenas kolm esimest lõiku pea sõnasõnaliselt minu ja Marko Ringo kahasse kirjutatud poliitiliste ideoloogiate kursusetööst (kursus, mida Ruus ise juhendas).

Olen nende ideedeni jõudnud ise, arendades edasi Karl Mannheimi totaalse ideoloogia printsiipi, kuid julgen arvata, et sellises sõnastuses ning kombinatsioonis esinesid vastavad ideed esimest korda just minu töös. Leian, et seega on Ruus eksinud hea akadeemilise tava vastu, mis nõuaks teise inimese ideede refereerimisel nendele viitamist.

Pöördusin nii politoloogia osakonna juhataja Rein Toomla kui ka Mötte toimetaja Urmet Koogi poole. Toomla edastas minu protesti edasi Ruusile, kelle seletus oli umbmäärane ning eksis ka faktide vastu.

Ta tunnistas, et viimases tema poolt Eesti Päevalehele saadetud versioonis viide minu ja Marko Ringo tööle millegipärast puudus, ning tõi põhjuseks seiga, et ta viis viited teksti seest teksti alla, samas kui need eelviimases variandis veel ausalt omal kohal seisid. Selle “lapsuse” pärast ta ka vabandas, kuid siiani pole mina ega ka Mötte toimetaja Urmet Kook toda müütilist “eelviimast versiooni” oma silmaga näinud.

On selge, et üliõpilaste puhul seesugused põiklevad vabandused arvesse ei tuleks ning töö loetaks läbikukkunuks; härga ja Jupiteri tuleks aga sellises situatsioonis võrdselt kohelda.

Veelgi enam, Ruus süüdistas mulle saadetud kirjas Mötet ülejäänud viidete elimineerimises ning teksti neljakordses lühendamises ilma autoripoolse nõusolekuta ja tõstatas küsimuse ajakirjanduseetikast.

Näotu üksikjuhtum?

Vestlusest Urmet Koogiga aga selgus, et Ruus lubas toimetusel oma tööd vabalt lühendada, kuna oli kokkulepitud mahtu ca neli korda ületanud (selle kohta esitas Kook väljavõtte oma e-kirjavahetusest Ruusiga).

Samuti polnud Ruus avaldanud mingit protesti pärast artikli ilmumist ning tema poolt artikli lõpus toodud viited polnud akadeemiliselt kontrollitavad, kajastudes vaid üldnimetusena kasutatud allikate loetelus, osutamata konkreetsetele lehekülgedele raamatutes ning saades seega olla inspiratsiooniallikaks, mitte töö sisuliseks aluseks.

Selmet käituda aumehena ning avaldada oma eksimuse kohta ametlik õiend, eelistas Ruus peita pea jaanalinnu kombel liiva alla, süüdistades piltlikult öeldes probleemis nelja ilmakaart ning rahvusvahelist imperialismi. Loodan siiralt, et tegemist oli siiski näotu üksikjuhtumi, mitte üldise tendentsiga ning et antud lugu pakub mõtteainet enamikule üliõpilastele ja õppejõududele, kellel hea akadeemiline tava pole mõeldud jalge alla tallamiseks, vaid kuulub elementaarse osana nende igapäevaste tööde ja õpingute juurde.

Siim Tiidemann, Tartu ülikooli politoloogia osakonna vilistlane