Siim Meeliste: Euroopa rahvas tulge kokku!
Pühapäevane Der Spiegel trükkis samal ajal ära intervjuu Itaalia peaminister Montiga, kus viimane keelitas valitsusi vaatama mööda iganenud eelarvamustest ning kutsus üles teineteisemõistmisele ning rahvaga suhtlemisele, et Euroopa Liidu eesmärke paremini selgitada.
Paraku näitab seesama Itaalia ajaleht riigi elanike enamuse seas üha enam levivat tendentsi, kus kokkuhoiupoliitika pooldajaid nähakse negatiivselt noomiatena, kes suruvad Lõuna-Euroopa riikidele peale erinevaid lepinguid, mis ohustavad nende riikide suveräänsust. Il Giornale artiklis tuuakse välja veel võrdlusi II maailmasõjaga ning näikse, et vähemalt selle parempoolse ajalehe arvates võib olla Saksamaa käitumine euro päästmisel ning miljonite inimeste surmad nende vallapäästetud II maailmasõjas täiesti asjakohane võrdlus.
On huvitav näha, et põhimõtteliselt polegi Itaalia ja Eesti euroskeptikute retoorika nii erinev. EL-i näol on tegemist organisatsiooniga, mis sõltuvalt vaatepunktist võib esindada nii fašistlikku Saksamaad kui ka sotsialistlikku Nõukogude Liitu. Avalikkust üritatakse mõjutada ja hirmutada suurustega, mis on tuttavad ning mille tagasitulekut reaalselt kardetakse.
Itaalias ei ole mõtet eurovastaseid argumente otsides oodata sarnasusi Euroopa ja Nõukogude Liidu vahel. Kommunismil kui poliitilisel voolul on siin teine värv ning pigem nähakse neid jõuna, mis oli totalitaarsele Mussolini režiimile üks välja pakutud alternatiiv. Võimule nad siiski ei pääsenud, takistusteks kristlikud demokraadid ning mõned muud riigisisesed ja -välised faktorid.
Kindlasti pole kommunistid täna Itaalias populaarseim jõud, kui siiski pole linnapildis ebatavaline nooruk, kes pakub lugemiseks kommunistlikke ajalehti. Vasakpoolsed maailmavaated vastanduvad praegu maailmas kapitalistlikule süsteemile, millel on Itaalia nooremale generatsioonile väga vähe pakkuda. Ajal mil ligi 40 protsenti noortest on töötud, tundub režiim, kus lubatakse kõigile tööd ja turvalist elu üpris ahvatlev.
Draakon sõidab üle
Eesti euroskeptikud võrdlevad aeg ajalt Euroopa Liitu ja sellega kaasnevat direktiivide ja raamistike sasipundart Nõukogude võimuga. Kahtlemata on EL-i näol tegemist liiduga, mis paljudel puhkudel toodab tinglikult ülemlikumat seadusandlust kui see, mis me ise kohapeal välja oleme mõelnud.
Kindlasti on ka tavalise eestlase jaoks Brüssel pea sama kaugel kui Moskva. Ja teatud situatsioonides võis isegi tee Moskvasse oluliselt lihtsam olla kui praegu Brüsselisse.
Kuid ajad muutuvad ning kindlasti on hindamatu väärtusega kõigi Euroopa Stabiilsusmehhanismi pooldajate ja vastaste arvamus. Hirmutamise asemel võiks aga pigem keskenduda argumenteerimisele ja informeerimisele. Ainult diskussiooni tulemusel tekivad head otsused. Jürgen Ligi kirjutas, et 1992. aastal ei osatud põhiseaduskomisjonis midagi ESM-i taolist ette näha (Päevaleht 18.06.2012). Kindlasti on see nii, kuid seepärast ongi vajalik õiguskantsleri ja riigikohtu tegevus – tõlgendada põhiseaduse üldisi põhimõtteid lähtuvalt käesolevast olukorrast.
Fakt, mida nii ühel või teisel pool ESM-i seisjatel tuleb tunnistada on, et Euroopa on üha kiiremini kaotamas olulisust maailmamajanduses. Pildile tõusevad hoopis uued riigid: India, Brasiilia, Venemaa ja kuhugi ei kao ära Hiina. On viimane aeg vaadata kaugemale oma ninaesisest.
Ükski nn Lõuna-Euroopa laristajatest ei ole tegutsenud arutult ja mõtlematult. Needsamad laristajad on need, kes enne ja pärast kriisi tuhandetele Ida-Eurooplastele tööd pakkusid ja seda jätkuvalt pakuvad. Nende majandus oli, on ja jääb osakeseks sellest hoovusest, mis Eestit ja Euroopa Liitu konkurentsivõimelisena hoiab.
Euroopal Liidus elab 500 miljonit elanikku, Hiinas 1,4 miljardit. Pole otstarbekas veeta aega teineteist hitleriteks ja staliniteks kutsudes, samal ajal kui draakon meist kõigist üle sõidab.
Siim Meeliste, eestlane Itaalias
