SERGO SELDER: Pane ta kohe kongi, mis sa hellitad

Kuna Sergo keeldus politseile paljastamast, mis on artiklis esinenud kelner Jüri tegelik nimi, ähvardas politseiinspektor Selderit töötõendi äravõtmisega, keelas toimetusse helistada, ja lasi temast sentimeetrilaua juures pilti teha. Sergole anti pildistamiseks number ka kätte. Kolmetunnise ülekuulamise lõpetuseks öeldi Sergole, et tema vastu algatatakse kriminaalasi. Allpool on Sergo kirjeldus toimunust.

Kuidas tuli mõte jootrahast kirjutada

Ühel koosolekul rääkisin kolleegidele, et olen kuulnud jootraha jagamisest nii- ja naasuguseid lugusid. Leidsime, et sellest võiks kirjutada. Kokku vestlesin seitsme või kaheksa ettekandjaga. Mõned neist töötasid Tallinnas, mõned mujal ning mõned enam ettekandjana ei töötanud.

Kõige intrigeerivama loo rääkis Jüri. Ta meenutas, kuidas ta kotletile sülitas ja 1000 krooni tüüpide arvele kirjutas, kes kahe õhtuga kõrtsis ligi 15 000 maha jõid. Hetkel mees enam toitlustuses ei tööta. Lubasin Jürile, et tema isikut ei avalikusta, nagu ka muid fakte, mis võiks viidata tema töökohtadele. Jüri usaldas mind.

Linnapea on šokeeritud

Olin kogu loo juba ära unustanud, kui ühel õhtul sain teada, et Tallinna linnapea Edgar Savisaar on pöördunud minu artikli asjus siseminister Margus Leivo poole, sest üldsusele tundmatu ajakirjanik šokeerib linnakodanikke ning annab välismaale Eesti tegelikkuse kohta valesignaale.

“Kuna artikkel on kirjutatud üldsusele tundmatu ajakirjaniku poolt, tekib mõte ilmsest pahatahtlikkusest. Sellise anonüümse sisuga solvava lõigu avaldamine meie juhtivas päevalehes, mille artikleid maailmas refereeritakse, jätab Eestist äärmiselt halva mulje ning annab vale signaali Eesti tegelikkuse kohta, mis vähendab kindlasti Eestit külastada või siin ettevõtlust arendada soovivate inimeste hulka,” kirjutas Edgar Savisaar.

Möödus neli tööpäeva ja ministeeriumist saabus vastus: “Teatame, et Teie poolt nimetatud artikkel, mis ilmus 14.1.2004 Eesti Päevalehes, on edastatud politseile kontrollimiseks ja asjaolude väljaselgitamiseks ning süüteo ilmnemisel vastavate isikute vastutusele võtmiseks. Lugupidamisega Kalev Timberg, Sisejulge-oleku asekantsler.”

Inspektor Tõruke saab kurjaks

Neljapäeval helistas toimetusse inspektor Tõruke. Kutsus mind reedeks tunnistusi andma. Pidin ära ütlema, sest reedel oli töö pärast vaja Tartu minna. Inspektor sai kurjaks ja ähvardas mind töölt jõuga ära viia. “Teate, see on politsei, kellega te räägite, me ei pea teiega kokku leppima, võime iga kell teid ise kohale tuua, kui tahame,” ütles Tõruke. Õnneks saime kokkuleppele, et ilmun esmaspäeval tunnistusi andma.

Olin eelnevalt otsustanud, et ühtegi artikli tegelast ei avalikusta. Lootsin sellele, et mind kaitseb Eesti ajakirjanduseetika koodeks, mis tõsi küll, ei ole seadus, vaid eneseregulatsioonivahend. Siin need punktid on: paragrahv 3.3: ajakirjanik peab rangelt kinni informatsiooniallikale antud lubadustest ja väldib lubadusi, mida ta ei suuda täita. Paragrahv 3.4: ajakirjandusel on moraalne kohustus kaitsta konfidentsiaalseid informatsiooniallikaid.

Helistada ei lubatud

Minu elu esimene ülekuulamine kestis kolm tundi. Kõik Jürit puudutavad küsimused lõppesid sellega, et ütlesin, et ei saa tema nime öelda, ning see muutis uurija tõsiseks. “Kas te annate endale aru, kus te viibite?” küsis ta.

Siis küsis ta mu ID-kaardi tagasi (alguses ta tegi sellest koopia) ja ütles, et “ma vist natuke vara andsin selle teile, ma võin teid 48 tunniks kongi panna”.

Ühel hetkel ütles Tõruke, et nüüd teeme viieminutilise vahe-aja ja ta viib mind kongi. Tegelikult kongi ei viinud, vaid ruumi, kus sõrmejälgi võetakse ja kahtlusaluseid pildistatakse. Ütles seal viibinud politseinikele, et las ta istub ja mõtleb. Üks oli vist Ants. Ants küsis, mille eest ja Tõruke ütles, et ma keeldun vastustest. Ants soovitas selle peale mind kohe kongi viia. “Pane ta kohe kongi ära, mis sa tast hellitad.”

Kui Tõruke lahkuma hakkas, haarasin telefoni järele, mis mul taskus oli. Alguses ülekuulamisel ta lubas mul kõnedele vastata. Siis aga ütles, et anna siia, ma ei luba sul helistada. Tahtsin toimetusse helistada, et mul läheb arvatavasti veel aega, sest hakatakse kongi panema. Tõruke ütles, et paneb telefoni lauale, et ma näeks, et keegi telefoniga midagi ei tee, aga helistada ei tohi.

Enne minekut ta küsis, nii, kui kaua me siin olemegi? “Viis minutit,” ütlesin. Siis hakkas rääkima, et ei tea, äkki oled kaks tundi ja viis minutit. Et kuna mina valetan temale protokollis, siis tema võib mulle ka kägu ajada. Enda teada ma protokollis valetanud ei ole. Istusin seal vist paarkümmend minutit.

Edasi jätkus ülekuulamine. Põhimõttest, et miks ma ei saa kelneri nime öelda.

Inspektor lubas hävitada karjääri ja tuleviku

Tõruke tutvustas mulle natuke, millesse olen sattunud: “Te ei saa vist aru, kus te olete, siin on mängus Edgar Savisaar ise, siseminister, Robert Antropov… Kas te teate, kellega teil tegu on?”

Ka järgnevatele küsimustele vastasin, et ma ei saa Jüri kohta midagi öelda.

Siis veeti mind taas sinna ruumi mõtlema. Jutt käis sellest, et nüüd olen ma kelmuses kaasosaline ja mind võib samamoodi kriminaalkorras karistada. “Kas te uhkus on tõesti nii suur, et olete nõus kõigega riskima.”

Tõruke tegi selgeks, et kui ma nii jätkan, laseb ta mult töötõendi ära võtta ja ma ei saa kunagi enam ajakirjanikuna töötada. Asi läheb kohtusse ja mu karjääril on kriips peal.

Veel rääkis ta, et ta võib Peeter Võsa kohale kutsuda, politseisaatesse teated panna. “Teate, mis siis saama hakkab?”

Sentimeetrilaua juures tehti must pilt kah. Number anti kätte – 1049. Samal ajal vedeles jalge ees keegi koomas Vello, kellele kiirabi kutsuti.

Lõpuks täitsin veel mingi politseiameti pealkirjaga protokolli, kus ütlesin, et ma tean, et ma keeldun ütlustest.

Lahkudes ütles inspektor Tõruke, et kui ma poole tunni jooksul talle ei helista ja kelner Jüri nime ei ütle, algatab ta minu suhtes kriminaalasja.

Sergo Selder, “üldsusele tundmatu ajakirjanik”

Toimetuselt

Eesti Päevaleht peab allikakaitset ajakirjandusvabaduse tähtsaks osaks ning mõistab karmilt hukka politsei katsed reporter Sergo Selderile survet avaldada. Päevaleht kaitseb alati oma allikaid. Ajakirjanik Selderile osutame parimat võimalikku juriidilist abi. Edaspidi suhtleme antud asjas politseiuurijaga ainult toimetuse juristi juuresolekul.

Priit Hõbemägi, peatoimetaja