Seda nulli ei reklaamita

•• Praegu on aeg, mil tuleb pidevalt häid uudiseid. On tore, et enne kavandatud arstide streiki jõuti kokkuleppele, et vähem kui 99-kroonise tunnipalga eest ei ole vaja arstil töötada. Veel suur hulk muid uudiseid on praegu lubaduse näol välja käidud. Koolilastele harivaid reise, sülearvuteid ja ringiraha, rikkalt riigilt häid palku, tõusvaid pensione, muud head ja paremat. Ühel õhtul tulistas üks erakond televisioonis niisuguse laengu häid uudiseid, et silme ette jäid ainult arvud 25 000 ja 10 000.

Kui kõik oleks nii vahva, siis oleks ju lihtne valida – ikka need, kes on meie eest seni hoolitsenud ja kes teavad, kuidas õnn õuele tuleb.

Aga meil on jäänud veel mõned inimesed, kes tahaks ka natuke rohkem hoolimist ja toetust kui seni. Aastaid on püsinud muutumatult puuetega inimeste toetused. Ja aasta lõpul tuletasidki need inimesed end Toompea-rahvale piketiga meelde.

Need inimesed, kes on viimasel ajal parlamendis olnud, ja need, kes sinna saada tahavad, ja need, kes on otsustanud mõnda erakonda kiita, võiksid endalt küsida: kui mitme krooniga toetab riik keskmise, raske ja sügava puudega inimesi ja palju siis valitsevad erakonnad sotsiaalministri eestvedamisel 2006. aastal, valimiste eel seda toetust tõstsid?

Vastus on: keskmine puue – umbes arsti kahe töötunni miinimumpalk ehk 200 krooni; raske puue – 420 krooni; sügav puue – 640 krooni. Toetust tõsteti null krooni.

Seda nulli ei reklaamita, ei näidata televiisoris. Aga see null on olemas, tehes nii lõpmata piinlikuks kõik need lubadused ning silmakirjalikuks pakkujad ja kiitlejad.

Anu Joost