Saladus kui viimane võimalus

Eesti suursaadik Suurbritannias ja Iirimaal

Eestis on korduvalt osutatud vajadusele kinnitada seadusega inimeste õigust saada informatsiooni. Ka Suurbritannias töötatakse välja infovabaduse seadust. Mullu detsembris avaldati tulevase akti põhialused ja tänavu veebruaris pikem taustmaterjal. Neid saab lugeda interneti koduküljel http://www.open.gov.uk/. Infovabaduse seadused (IVS) on olemas paljudes arenenud demokraatiaga riikides. Neis kinnitatakse inimeste õigust saada infot, esitatakse hädavajalikud piirangud selle vabaduse kasutamisele, luuakse vastav kontrolli ja kaebuste lahendamise mehhanism ning laiendatakse info publitseerimist. Näilisele lihtsusele vaatamata on tegemist keeruka valdkonnaga. Näiteks Iirimaa seadus on 63 lehekülge pikk.

Suurbritannias püütakse võimalikult väikeseks muuta asutuste ring, kelle suhtes seadus üldse ei rakendu, ja samas laiendada seaduse toimet riiklike struktuuride kõrval ka teistele avalik-õiguslikele asutustele. Briti valitsuse arvates peab IVS katma ministeeriume, riigiettevõteid, sotsiaalsüsteeme, omavalitsusi, valitsuse rahaga töötavaid vormiliselt iseseisvaid struktuure, kohtuid, politseid, relvajõude, haridusasutusi, avalik-õiguslikke raadio- ja telejaamu; ka teatud valitsuse funktsioone täitma palgatud eraettevõtteid. Välja jäävad eriteenistused, valitsusside, relvajõud ja korrakaitseteenistus.

London püüab viia ka kõige lühemaks sellise teabe loetelu, mida ei avalikustata. Neid valdkondi on seitse: riiklik julgeolek ning rahvusvaheline suhtlemine; valitsuse istungite protokollid ja ministeeriumidevaheline kirjavahetus; kohtutel, vanglatel ja politseil jääb avalikustamiseks vaid nende haldust puudutav dokumentatsioon; üksikisiku privaatsuse tagamine; ärisaladused ja ettevõtete konkurentsivõimet kahjustada võiv teave ning intellektuaalne omand; ühiskonna, üksikisikute ja keskkonna tervisele ning turvalisusele ohtlikuks kujuneda võiv teave; asutustele konfidentsiaalselt antud info.

Palju arutlusi tekitab protseduur, mida pakutakse asutustele otsuste langetamiseks ja kus tuleb arvesse võtta ühiskonna huvide esmatähtsust ametkonna omade ees. Info väljaandmisest keeldumise aluseks poleks mitte see, et tegemist on mingi kindla iseloomuga dokumendiga, vaid kaalutlus, kas selle avalikustamine võib tekitada tuntavat kahju ühiskonna või isikute huvidele. Raske öelda, kuidas protseduur välja nägema hakkab, igatahes on eesmärk jätta info salajaseks kuulutamine viimaseks võimaluseks.

Riigiti on erinevalt piiritletud ka taotlejate ring – mõnes vaid kodanikud, mõnes kõik alalised elanikud. Reeglina pole välismaalasel siiski võimalik IVS raames tegutseda. Briti seaduses kavatsetakse anda õigus infot paluda nii isikutele kui ka kompaniidele ja organisatsioonidele. Pöörduda saaks nii kirja teel kui e-maili kaudu. Inimeselt võib võtta ka tasu, kuid see tahetakse hoida vähema kui kümne naela tasemel.

Kaebuste lahendamiseks ja IVS rakendamisega seotud temaatikaga tegelemiseks kavatseb Briti valitsus nimetada ametisse iseseisva infovoliniku. Enamikus riikides on inimestel õigus IVS osas lisaks sarnasele volinikule kaevata nii kohtusse kui ka ombudsmanile. Muuseas, Briti ombudsman on saanud nelja aastaga 140 kaebust ja umbes kolmandikul juhtudest on tehtud soovitus info avaldamise kohta.

Briti valitsus kavatseb oluliselt laiendada valitsusasutustest välja antavat teavet trükiste, ülevaadete ja interneti kodukülgede kaudu. Selleks kehtestatakse pikk nimekiri kohustuslikult avaldatavast infost. Ministeeriumide aastaraamatud on juba väga mahukad ja detailsed ning interneti koduküljed asjalikud. Kajastada tuleb asutuse struktuur, tegevuse korraldus, eesmärgid ja nende saavutamise aste, avalikkusega suhtlemise kord, eelarve ja kaebuste lahendamise kord.

Kui Eestis tahetakse oma IVS-i tegema hakata, on eeskujusid küllaga. Brittide vaidlused annavad kätte maailma kõige kaugemale arendatud ja värskeima kogemuse.

(Kirjutis kajastab autori isiklikke