ROY STRIDER: Tähelepanu, lõhkeb pomm!
Olen päri Standard & Poor’si arvamusega, et Eesti majandust ootab ränk maandumine, mida on väitnud näiteks ka Financial Times.
Inflatsiooni tekitavad üksteise toetusel nii korporatsioonid, ettevõtted, riik kui ka kodanikud. Demokraatliku riigi juurde peaks kuuluma kodanike aktiivne tegutsemine ühiskondlike probleemide lahendamisel. Just see oleks kaalukas tegur, mis pehmendaks kõrgele majanduslennule järgnevat kukkumist.
Neoliberaalses majandusruumis paisuv tarbimine tekitab kaupade ja teenuste kallinemise. Kaupmehed soovivad suuremat kasu, teenistujad priskemat palka, paljud eestlased tormavad luksusesse laenurahaga. Kaupade kallinemine on otseselt seotud palgatõusuga: “Elu on läinud kallimaks”. Teistpidi, raha on muutunud odavamaks. Kui 2005. aastal oli hinnatõus Eestis 4,1 %, 2006. aastal 4,4%, siis käesolevaks aastaks lubas Eesti Pank inflatsiooni alanemist kolme protsendini. Kahjuks on oodata lähiajal hinnatõusu praeguselt 5,8 protsendilt kuue protsendini.
Ostlemine – uus rahvussport
Häirekell lööb välja stressis – veel suuremas tarbimises ja väiksemas hoiustamises. Seitsme aasta jooksul on inflatsioon Eestis tähtajalise hoiuse intressi pidevalt ületanud. Milleks säästa raha, mille väärtus pangas väheneb? Uueks rahvuslikuks meelelahutuseks on kujunenud ostlemine! Naljakas, et paljude mõttetute asjade hankimiseks tekkis lausa uus väljend. Hiiglaslikud supermarketid imevad ostlejad endasse, pööritades tõusvate hindade ja odavneva raha värvilist karusselli. Seejuures süveneb inflatsiooni kasvuga lõhe rikaste ja vaeste vahel, lüües vaeseid valusamalt. Eestis on üldine neokapitalistlik foon aastaid soosinud kulutamist. Nüüd on säästmisest rääkida hilja. Inflatsioon muudab võimatuks ka pikemaajalise äri plaanimise, lõi ammu sassi hoiuste ja investeeringute mõistliku vahekorra ning sööb ära inimeste vara.
Eesti majandussüsteemiga koondub kapital üha väiksema eraisikute grupi ja monopolide kätte. Mitte kunagi ei saa nõnda tekkida pikka aega majanduslikult stabiilset tugevat keskklassi. Poliitikuid huvitab valijate lühiajaline heaolu. Nad on meeleldi nõus tegema järeleandmisi kiirele kasumile orienteeritud laastamismajandusele. Langetatakse makse ning jagatakse raha laiali, tehes majanduslikult vähem kindlustatud justkui korraks “rikkamaks”.
Eesti valitsustel on olnud palju võimalusi, et vähendada inflatsiooni, millega võitlemine peaks olema riigi rahanduspoliitka üks eesmärke (näiteks Euroopa Keskpanga üheks põhiülesandeks ongi inflatsiooni vähendamine – toim). Polnud vaja hiromante, et prognoosida majanduse ülekuumenemist olukorras, kus läbi aastate tootmine vähenes ning riiki sisseostetavate kaupade tarbimine suurenes. Selliseid riike kutsutakse “banaanivabariikideks”. Apelleerides lootusele, et hinnatõus võib peatuda või taanduda varasemale tasemele, lükatakse edasi lahenduste leidmist. Ennustatavalt saavutab inflatsioon peagi majanduskatastroofi mõõtmed. Praeguses Eestis ostavad inimesed juba pikemat aega asju, mida neil vaja pole, et vahetada odavnev raha millekski käega katsutavamaks. Pole tähtis, kas kahmatakse kinnisvara või vikateid, hinnataseme tõus jätkub.
Nüüdseks on hakatud rääkima kinnisvarahindade paigalseisust või koguni langusest. Ning majanduse tagasilööke võimendavad ka poliitilised probleemid suhetes Venemaaga. Kõik see võib kaasa tuua töökohtade kadumise.
Kas kroon devalveerub?
Inflatsioon lööb kõiki vabaturumajanduse osapooli. See võib tõsta päevakorda raha väärtuse ametliku muutmise – kui hinnatõusu peatamine on devalveerimisest keerukam. Tarbimise vähendamiseks ning riigi reservide suurendamiseks saab tõsta üldist maksukoormust.
Kuid inflatsioon on nagu HI-viirus, mis läbi ajaloo näib olevat ravimatu. Kui krooni odavnemine ületab kriitilise usalduse piiri, võivad inimesed hakata omavahelistes arveldustes kasutama valuutat, mida nad rohkem usaldavad, olgu selleks siis dollar või euro. Devalveerumist kardab juba pikka aega ka Iraagis turgutatav dollar, mis võib kukkudes kaasa tõmmata hulganiselt rahvuslikke valuutasid. Pärast kullast lahtisidumist pole dollari puhul oluline mitte see, et tegemist on lihtsalt tükikese paberiga, vaid tõsiasi, et ainult 15% nendest paberitükkidest on tegelikult olemas. Raha vääringuna käsitletakse kokkuleppeid, raha on muutunud virtuaalseks.Tõenäoliselt lõhkeks kogu planeedi majandusmull kui 10% maailma hoiustajatest oma säästud pankadest välja võtaks. Inflatsioon ja rahvusliku valuuta devalveerumine on peamiselt manipulatsioonide mahu küsimus.
Mida saab teha tarbija?
Kodanikualgatuslik võitlusvahend hüperinflatsiooni vastu on mõtestatud vabatahtlikkus: ostueelistuste ja harjumuste ülevaatamine (sealjuures tarbimise radikaalne vähendamine), kohaliku toodangu eelistamine, monopolivastane võitlus rohujuure tasandil. Kriisi süvenedes ei tohiks kaasa minna krooni kasutamisest loobumise paanikaga. Vähem kindlustatud saavad juba praegu luua kas või kasumivabalt otse-tootjalt-tarbijale süsteemis toidukooperatiive.
Tarbimissõltuvus on uue ajastu narkomaania, millega võitlemine on tarbija enda asi. Valitsus peaks loobuma euroeufooriaga manipuleerimisest ning mõtlema tarbimisvastaste kampaaniate korraldamisele. Kokkuvõtteks, kui enamik oma liisinguautod ühel meelel tagasi viiks, enne kui “kasvav majandus” seda nende eest teeb, täituksid platsid kiirelt odavnenud sõidukitega. Igakuise kätte jääva raha saaks paigutada säästudesse, kaupade ja teenuste hinnalangus tekitaks deflatsiooni ehk raha kallinemise. Loovat mõtlemist pommirünnakus ellujäämisel!
Varem samalt autorilt:
Miks ma avaldasin meelt G8 vastu? (EPL 15.6.2007) Roy Strider on ühtlasi Vennaskonna kitarrist.
