Rohkem kerglast meelelahutust!

Filme tehakse Hollywoodis. Raadios mängitav muusika on küünilise äriskeemi, mitte sügava loomingulise kire ja pühendumuse tulemus. Ühtpidi tundub, et erinevad meediakanalid on niivõrd tõsiselt keskendunud inimeste ajude loputamisele tühiste detailidega, et me ei mäleta enam, kas midagi tõsist ja mõttepingutust nõudvat üldse olemas oli.

Tunnen aga sageli puudust just nimelt tõelisest kerglusest, elujaatavatest eskapismivõimalustest. Tuleb ette hetki, mil mõte enam ei tööta ja stress tõuseb üle pea. Ning tahaks end lülitada teistele tasanditele, teemadele. Tahaks näha, kuulda, lugeda midagi, millel kunsti-väärtus ja maailmapoliitiline tähtsus mitte just tingimata ei puuduks, kuid mille funktsioon oleks teine. Meeldetuletust nendest asjadest, mis elus on head ja ilusad, lõppevad hästi, hargnevad lahti, annavad jõudu. Nimetagem seda siis eskapismiks või turgutuseks.

Ja teoreetiliselt peaks kõik olema hästi – kas pole just sellises olukorras inimeste teenistuses terve meelelahutustööstus? Või jällegi mitte... Sest tundub, et just kerge tujutõstev meelelahutus on midagi, mida neil päevil peab tikutulega taga otsima.

Ei pääsenud muinasjutuilma

Hakkasin sellele mõtlema, kui püüdsin taas kord, üle paari kuu, lõõgastuda televiisori ees. Väsimus, pisut kehv meeleolu ja üksildane õhtu kodus – tundus suurepärase plaanina pageda filmide või teleseriaalide muinasjutumaailma. Plaan kukkus aga haledalt läbi. Sest kõigil tol hetkel kättesaadavatel Eesti telekanalitel näidati õhtu jooksul järjest kolme-nelja kriminaalteemalist programmi. Ja mitte kelmikalt vuntse keerutavaid või viktoriaanlikult romantilistel uulitsatel juurdlevaid detektiive. Ei, tegemist oli silmapaistvalt jõhkrate filmide, seriaalide või dokumentaalsaadetega.

Psühhopaatidest sarimõrvarid, vägistamised, laste vastu suunatud vägivald. Need ei ole tõesti teemad, mis mu meelt lahutaksid ja meeldivalt lõõgastaksid. Need ei ole kergemeelsed ega kerglased teemad.

Mõtlesin, et ehk on tegemist juhusega, kuid hoidsin silmad telekavade osas lahti ning selgus, et see on tavapärane rutiin. Kui just mõni poolele maailmale huvipakkuv spordivõistlus ei päästa, on meie televiisorid argiõhtuti sarimõrvarite päralt. Ka spordivõistlused ei ole aga abiks minusugustele, keda võistlusmoment ja konkurents ei köida. Mulle tundub ühiskondlik surve pidevalt võistelda, võistlusvalmis olla ja saavutada edu kellegi alandamise ja allasurumise arvel hoopis ahistav. See on just midagi, millest end meelelahutus-tööstuse abiga tahaksin vahel välja lülitada, mida ära unustada.

Aga tundub, et see võimalus puudub. Kui veretööd ei meeldi, peaksid inimesele ilmselt meeldima teiste negatiivsed emotsioonid – kaotajate kurbus – kas siis spordis või ohtrates rahaliste auhindadega  mängudes, konfliktid, tülid, skandaalid.

Nii jääb mulje, et meie iga­päevaselt tajutavat vaimses keskkonnas ei domineeri mitte meelelahutus-, vaid raskemeelsustööstus. Elame kroonilise ras­kemeelsuse ajastul. Masendust, melanhooliat ja väsimust peletama pakutakse meile kellegi teise veel suuremat masendust, melanhooliat, õnnetut otsa.

Loomulikult võiks inimene lõõgastumiseks end ümbritsevast välja lülitada, metsa pageda või heade inimeste keskel aega veeta. Aga mõnikord tekkib

stress just nende võimaluste puudumisest. Ja vaatamata nende mõistlikkusele usun, et kerglasel meelelahutusel oleks oma koht. Elujaataval kergkultuuril oleks õigust ja põhjust olemas olla. Ja masenduse raviks tasuks doseerida elurõõmu, optimismi, ulakust, õnnelikke lõppe, sõbralikkust, headust ja soojust. Ka stereotüüpsetes ja sentimentaalsetes vormides.

Meelelahutustööstuse toodete tarbijana paneksin tootjatele ja vahendajatele südamele – rohkem kergemeelsust, rohkem kerglast meelelahutust!