: ROBERT PUTNAM: miks peaksime naabritega rohkem rääkima?

Mida rohkem inimesed omavahel suhtlevad, mida paremini tunne-vad nad oma naabreid ja mida aktiivsemalt osalevad kohalikus elus, seda paremini nad elavad.

Kui inimene, kes ei kuulu ühtegi ühendusse ega klubisse, astub homme mõne grupi liikmeks, väheneb tõenäosus, et ta järgneva 12 kuu jooksul sureb, 50 protsendi võrra, ütleb Harvardi ülikooli professor Robert D. Putnam, kes on 26. mail Tallinnas toimuva Avatud Ühiskonna Foorumi peaesineja. Sotsiaalset kapitali uuriv Putnam julgustab inimesi rohkem omavahel suhtlema.

•• Sageli kurdetakse, et lääne ühiskondades muutuvad inimesed üha passiivsemaks. Sidemed erakondade ja ametiühingutega nõrgenevad. Oma raamatus “Üksinda keeglisaalis” kirjutasite, et Ameerikas väheneb isegi keegliklubide liikmeskond. Miks see nii on? Kas individualiseerumine on moderniseerumise vältimatu kaasnähe?

Ei, ma ei arva nii. Need trendid, mida kirjeldasite, on nooremad kui 100 aastat. Moderniseerumine, globaliseerumine, mobiliseerumine ja urbaniseerumine on Ameerikas aga sajandeid kestnud. Veel üsna hilise ajani näitas inimeste osalus kodanikuühiskonnas tõusu-, mitte langustendentsi. 20. sajandist suurema osa vältel muutusid ameeriklased ühiskondlikult üha aktiivsemaks. Sissetulekud tõusid, üha rohkem inimesi liitus näiteks koolide vanemateühendustega, käis kirikus ning valimis-

osalus kasvas.

1960-ndate lõpus ja 70-ndate algul need trendid aga pöördusid. Hakkas langema inimeste liikmelisus klubides ja ametiühingutes, samuti valimisosalus. Kuid selle ainsaks põhjuseks ei ole moderniseerumine. Raamatus “Üksinda keeglisaalis” identifitseerisin mitmeid võimalikke faktoreid, mis inimeste vähenevat kaasatust seletavad – nende hulka kuuluvad näiteks meelelahutusliku televisiooni teke, valglinnastumine ja palju muud.

See on nagu Agatha Christie mõrvamüsteeriumis “Mõrv Idaekspressis”, kus küsimusele, kes on mõrvar, pole ühest vastust, osalisi on palju. Individualiseerumise lugu sarnaneb sellele mõrvaloole – pole üht ja ainukest süüdlast.

•• Kuid ehk tekivad vanade osalusvormide kõrvale uued?

Ameerika ajaloos on olnud praegusega sarnaseid perioode, mil kiired majanduslikud ja tehnoloogilised muutused on teinud teatud sotsiaalse osaluse vormid aegunuks – ja inimesed on leidnud nende asemele uued. Ma usun, et praegu on toimumas midagi sarnast.

Seega pole minu eesmärk üksnes kurta selle üle, et inimesed muutuvad üha vähem aktiivseks, vaid ka kutsuda inimesi üles looma uusi sotsiaalse osaluse vorme. Ja seda ka väljaspool Ameerikat. Ma olen suure osa oma elust elanud Lääne-Euroopas ja rääkinud paljude Euroopa maade poliitiliste liidritega. Ma olen rääkinud Suurbritannia ja Iirimaa peaministrite Tony Blairi ja Bertie Aherniga – nemadki on veendunud, et tuleb luua uued sotsiaalse kaasatuse vormid, mis tuleksid vanade asemele.

•• Kuid miks on inimeste sotsiaalne kaasatus nii oluline? Kujutagem ette inimest, kes istub igal õhtul kodus ja vaatab telerit, ei käi valimas ega kuulu ühtegi ühendusse. Ent kui ta on sellega rahul, siis miks ta peakski?

See on väga oluline küsimus. Ja sellele vastamine on osa minu põhitööst. On leitud palju teaduslikku kinnitust sellele, et sotsiaalsel isolatsioonil on väga negatiivsed tagajärjed, mida saab üheselt mõõta.

•• Näiteks?

Koolid ja teised avalikud institutsioonid ei tööta hästi, kui inimesed ei ole nendega näiteks vanemateühenduste kaudu seotud. Kuritegevus on kõrgem, kui inimesed ei tunne oma naabreid. Madalat kuritegevuse määra saab kõige paremini hinnata selle järgi, kui paljud inimesed tunnevad oma naabreid eesnime pidi ja kui tihe on sotsiaalne võrgustik. Poliitiline korruptsioon on palju kõrgem kogukondades, kus sotsiaalne osalus on madal. Majandus ei tööta nii hästi, kui teisi inimesi ei saa usaldada. Ning Soomes on leitud, et inimese suremistõe-

näosus järgneva 12 kuu jooksul väheneb poole võrra, kui ta liitub mõne grupi või ühendusega.

Sotsiaalne isolatsioon on kõrge enneaegse surma riskifaktor. Kui sa ei tunne oma naabreid, ei kuulu ühtegi klubisse ega gruppi, on see sama suur enneaegse surma riskifaktor kui suitsetamine. Sotsiaalsel isolatsioonil on tugevad negatiivsed mõjud meie ja terve kogukonna tervisele, mida saab üheselt mõõta.

•• Seni oleme rääkinud isolatsioonist vaid üksikisiku tasemel. Kuid isolatsiooni esineb ka sotsiaalsete gruppide tasemel – näiteks kui linnas elavad ühes piirkonnas vaid vaesed, teises rikkad, kes suhtlevad omavahel minimaalselt. Kas sellel on sama negatiivsed mõjud?

See on täiesti õige. Ma vabandan, et lähen nüüd väga akadeemiliseks, kuid inimesed, kes on seda asja uurinud, teevad vahet kaht sorti sotsiaalsetel sidemetel. Ühtesid nimetatakse siduvateks (ingl bounding). Need viitavad inimeste sidemetele endasugustega. Teisi nimetatakse ühendavateks (ingl bridging). Need viitavad sidemetele inimestega, kes on teistsugused kui sina. Nad kuuluvad teise rassi, sotsiaalsesse klassi või earühma. Siduv sotsiaalne kapital on näiteks minu sotsiaalsed sidemed eakate valgete meessoost professoritega. Ma ei ütle, et siduvad sotsiaalsed suhted oleksid halvad, sest kui sa jääd haigeks, siis inimesed, kes toovad sulle kanasuppi, kuuluvad pigem just sinna rühma. Ent kui ühiskonnas inimesed suhtlevad vaid omasugustega – näiteks rikaste ja vaeste vahel on vähe sidemeid –, on see väga halb. Näiteks Ameerikas on praeguseks juhtunud, et inimesed suhtlevad inimestega teisest rassist rohkem kui 30–40 aastat tagasi, ent nendega, kes kuuluvad teise klassi, suheldakse vähem.

•• Aga kuidas seda muuta?

Tähtis on näiteks eluasemepoliitika, et munitsipaal- ja subsideeritud eluasemed ei paikneks eraldi, suurtes kontsentreeritud blokkides. Tähtis on ka linna-

planeerimine ja transpordipoliitika. Samuti haridus, et lapsed saaksid koolis välja arendada oma anded ja õppida koos eri taustaga inimestega. Sotsiaalseid sidemeid saab tugevdada ka tehnika, näiteks interneti abil.

•• Kuidas täpsemalt?

Internet võib inimeste kaasatusele tuua nii head kui ka kurja. Ühest küljest võib see olla veel hullem kui televisioon – olles lihtsalt üks ekraan, mis aitab kaasa inimeste isoleerumisele üksteisest. Ent see võib olla ka kasulik, veel kasulikum kui telefon, et kontakteeruda inimestega, keda me tunneme. Mõnikord räägitakse, et internetti kasutatakse selleks, et luua täiesti uus maailm ja leida kübersõpru. Selles suhtes olen skeptiline. Küll suhtun positiivselt sellesse, kui interneti abil suheldakse inimestega, keda me tunneme ka offline’is. Näiteks minu tütar on abielus kostariikalasega, ta on aastaid elanud Costa Ricas ning ta on professor nagu minagi. Me oleme väga lähedased ja e-post võimaldab meil suhelda palju tihedamalt kui ajal, mil seda võimalust veel polnud. Kuid meie vahel eksisteerib ka tõeline suhe offline’is – reaalsuses.

•• Selle intervjuu algul mainisite televisiooni kui faktorit, mis on aidanud kaasa sotsiaalse kaasatuse vähenemisele. Ent on ka neid, kes usuvad, et televisioon on aidanud kaasa globaalse solidaarsuse tekkele – näiteks me teame rohkem inimestest, kes elavad Aafrikas või Kaug-Idas, ja annetame raha tsunamiohvritele.

See, et me tunneme kaastunnet tsunamiohvrite vastu, ei heasta veel seda, et me ei tunne oma naabreid. Või oleme vähem abivalmid kaasinimeste suhtes, kui nad on näiteks haiged. Ma arvan, et globaalse solidaarsuse kohta on palju eksitavat juttu ja ma ei usu, et see oleks tänu televisioonile kuigivõrd kasvanud. Ma ei taha öelda, et tsunamiohvritele raha annetamine oleks vale, aga see ei heasta veel seda, kui me ei räägi oma naabritega, sest vaatame kogu aeg telerit.

Inimesed on läbi ajaloo elanud koos ja üksteist aidanud. Inimesed on sotsiaalsed olendid. Teatud mõttes me küll võistleme omavahel, aga me kõik tuleme paremini toime, kui elame ühiskonnas, kus inimesed üksteist aitavad.

Nipid

Kuidas kasvatada

sotsiaalset kapitali?

Sotsiaalse kapitali kogumisele aitavad kaasa sajad väikesed ja suured teod, mida me iga päev teeme. Siinkohal pakub Robert D. Putnami juhitav Saguaro seminar mõningaid näpunäiteid, kuidas seda kasvatada.

•• Käi valimas

•• Toeta kohalikke kaupmehi, käies nende juurest ostmas

•• Hakka doonoriks (koos sõbraga!)

•• Korralda ühine tervitusvastuvõtt oma uuele naabrile

•• Planeeri puhkus koos sõprade või perekonnaga

•• Väldi keelepeksu

•• Külasta koduseid pidusid, kui sind kutsutakse

•• Õpi tundma oma lapse õpetajaid

•• Kui leiad rahakoti või märkmiku, tagasta see omanikule

•• Helista vanale sõbrale

•• Räägi oma laste või vanematega sellest, kuidas päev läks

•• Ütle võõrastele tere