Robert Kalimullin: Ukraina boikoti ja dialoogi vahel

Saksa president Joachim Gauck ei sõida Ukrainasse, kus ta pidi maikuus osalema Krimmi poolsaarel toimuvatel Kesk-Euroopa presidentide koosolekul. Selle otsusega protesteerib ta endise Ukraina peaministri Julia Tõmošenko kohtlemise vastu, keda vanglas väidetavalt peksti.

Kuna Joachim Gauck on tuntud mitte karjääripoliitiku, vaid Ida-Saksa salapolitsei Stasi vastu võitlejana, on tema siiras soov mitte kokku saada Ukraina presidendi Viktor Janukovõtšiga väga usutav. Saksamaal nõustuvad tema otsusega peaaegu kõik poliitikud. Mõned aga nõuavad veelgi enam: boikoteerida jalgpalli EM-i finaalturniiri või vähemalt selle Ukrainas toimuvat osa.

Nii ütles näiteks spordiminister Hans-Peter Friedrich, et talle oleks probleem „vaadata tribüünil mängu ja samal ajal teada, et paar kilomeetrit eemal koheldakse kedagi tsiviliseeritud maailma reeglite vastaselt”.

Poksi maailmameister Vitali Klitško seevastu palus, et kõik jalgpallifännid tuleksid hoolimata Julia Tõmošenko kurvast olukorrast ikkagi Ukrainasse. Tema meelest ei tohiks Ukrainat isoleerida.

Tavainimesed sõitku

Selle debati taga on põhimõtteline küsimus: kumb on parem, surve või dialoog? Selge on, et ainult loogika sellele küsimusele vastata ei aita. Kui me tahaksime võrdset mõõdupuud kõigile, siis tuleks ka boikoteerida Venemaad ja mitut araabia maad. Nende puhul aga on gaas või nafta vahel tähtsam kui õilsad eesmärgid.

Kui on nii, et kõiki maid, kus inimõigusi rikutakse, ei ole lihtsalt võimalik boikoteerida, siis ei tähenda see veel, et me peame survest üldse loobuma. Siinkohal ei räägi me maast, mis on juba ammu diktatuuri all ja kus ei ole selge, mida boikott võiks muuta. Ukraina on olulises ajaloolises pöördepunktis. Võib-olla näeme varsti üleminekut diktatuurile. On aga täiesti olemas ka see võimalus, et sügisel toimuvatel parlamendivalimistel toimub demokraatlik võimuvahetus.

Euroopa peab kogu oma jõududega toetama seda teist võimalust. Tipp-poliitikutele tähendab see tõesti jalgpalli EM-i boikoteerimist. Janukovõtšile ei tohi anda võimalusi ennast esile tõsta. Tavainimesed seevastu aga lausa peavad Ukrainasse sõitma, seda maad ja tema inimesi rohkem tundma õppima. Seda on ära teeninud ka miljonid Ukraina jalgpallifännid, kes juba mitu aastat elavad rõõmsas EM-i ootuses.