Religioonisotsioloog: kirik ei oska enam inimesi kõnetada

••Millest see tuleb, et aasta lõppedes ühtaegu ka maailmalõppu oodatakse?

Ma ei kinnita seda, et maailmalõppu otseselt aastalõpuga seostatakse. Ajaloo jooksul on eri kuupäevi nimetatud, aga ümmarguse numbriga kuupäevade puhul kõneldakse maailmalõpust sagedamini. Kunagi, 19. sajandi lõpul tekkis Ameerikas palju maailmalõppu ootavaid liikumisi, sealhulgas ka adventistlikke ja meile tuntud Jehoova tunnistajaid. Sotsioloogid on leidnud siin põnevaid sotsiaal-majanduslikke seoseid. Näiteks Jehoova tunnistajate maailmalõpuootustega liitus väga palju käsitöölisi, kes kaotasid tööstusrevolutsiooniga elatusallika ja nägidki kõike toimuvat isikliku katastroofina. Tegelikult võikski sagedamini peale astroloogide ja füüsikute ka ühiskonnateadlastelt küsida, mida see ütleb meie ühiskonna kohta, et nii paljud inimesed võtavad tuld maailmalõpujuttudest.

••Kellegi jaoks ongi tema väikese maailma lõpp?  

Ebakindlus ja ootus, et midagi paraneks. Kui räägitakse maailma lõpust, siis räägitakse ka ootustest, et inimesed oma käitumist kuidagi muudaksid. Tänapäeva meediamaailma tõttu tekib tihtipeale ka tunne, et igasugust kurjust on palju, sest vägivallajuhtumid ju võimenduvad. Ja ühtlasi võimenduvad maailmalõpu meeleolud.

••Kuidas kogudused, mis on elanud maailmalõpu ootuses, maailma jätkumisega pärast hakkama saavad?

Enamik liikumisi on lagunenud, kui taibatakse, et ootused pole täide läinud. Inimesed on ju oma vara maha müünud ja ka kodudest välja rännanud, see tekitab pingeid. Tihtilugu on liikumise liidrid otsinud põhjendusi, miks apokalüpsis toimumata jäi: et maailmalõpp toimus nähtamatul tasandil või ainult koguduse liidrid nägid seda. Teine variant on öelda, et lõpp ei toimu ühekorraga, vaid kogu see hullus, mis on olnud, on alles algus ja nüüdsest see kõik süveneb. Veel üks võimalus on öelda, et me palvetasime nii palju, et maailmalõpp jäi ära.

••Jõuluaeg on üldse religiooni mõttes elavam aeg. Paljukest Eesti inimesed kirikus käivad?

Kirikute nõukogu 2010. aastal tellitud uuringust selgus, et pooled inimesed ei käi üldse kirikus. Ülejäänud pooled teevad seda vähemalt üks-kaks korda aastas. Neid, kes käivad kirikus kolm-neli korda aastas ja sagedamini, on 13,2%.

••Miks inimesed üldse kirikus käivad? Usust? Või harjumusest?

Harjumusest saab rääkida ehk nende puhul, kelle noorus möödus sõdadevahelises Eesti Vabariigis, aga nemad hakkavad juba väga vanaks jääma. Nooremate inimeste puhul jällegi mingist harjumusest rääkida ei saa, Nõukogude aeg oli vahel.

Kirikus käimine on usklike inimeste jaoks muidugi üks olulisemaid usklikkuse väljendusi. Aga olen oma uurimistegevuse käigus kohanud siiski ka inimesi, kes väidavad, et nad usklikud ei ole, kuid kirikus käivad ikka. Kas siis kirikumuusika pärast, mingeid positiivseid emotsioone saamas, meeldiva seltskonna ja õhkkonna pärast koguduses või suisa nii-öelda igaks juhuks.

Ehk nagu ütles kunagi üks valimisse sattunud vastaja: religioon tähendab tema jaoks mingit seletamatut kohustust jõulude ajal kirikus käia ja maksta kord aastas kirikumaksu, et saaks kunagi kiriklikult maetud. Ta ei tea, aga tal on tunne, et äkki peale surma midagi siiski on.

••Kirikus käimine annaks nagu mingi kindlustuskaitse?

Just.

••Kas inimesed ikka mõistavad, et jõulud on kuidagi Jeesusega seotud?

Kui me viisteist aastat tagasi küsisime, kui paljud inimesed on saanud mingit usundialast õpetust, siis oli neid imevähe. Kui olime sama küsimuse nüüd esitanud, siis paljud on ikkagi religioonialast õpetust saanud, kasvõi ajalootunnis. Meie ühiskonna haridustase on siiski üsna kõrge.

••Kas kirik on Eestis väljasurev nähtus?   

Seda ei saa kohe kindlasti väita, et kirik oleks väljasurev. Aga ühiskonnas endas toimuvad muutused, mis on kirikule suureks väljakutseks. Iga päev tuleb uudiseid rahvaloenduse andmetest: inimesed ise on väga palju ümber paiknenud piirkondadesse, kus on vähe kirikuid. Võtame kasvõi Tallinna lähivallad. Ja maapiirkonnad, kus on ajaloolised väärikad kogudused, need tühjenevad.

Teine asi on see, et inimene, kellega kirik on harjunud suhtlema, on vanaks jäänud ning noorte suhtlemine ja harjumused on teistsugused. Kirik peab hoolega järele mõtlema, kuidas tema sõnum ka nooremat inimest kõnetaks. Ta peab õppima tundma seda, kellele ta oma sõnumit kuulutab.

Tegelikult ei ole vähenenud eestlaste religioossus, vähenenud on kirikus käimine. Praegu levib selline asi, mida nimetatakse kirikuväliseks religioossuseks. Ilmselt olete kuulnud, et räägitakse new age’ist, „uuest vaimsusest”. Inimesed, kellel on sügavam huvi vaimsete väärtuste vastu, satuvad teistsuguse mõtteviisi mõjusfääri. Nad lähevad pigem meditatsiooni- ja joogagruppidesse, pigem vaimsete õpetajate ja gurude juurde kui kirikusse. See on kindlasti kasvav nähtus.

••Jehoova tunnistajad jõule ei tunnista. Kuidas nemad jõulude ajal hakkama saavad?

Nemad seda päeva jah ei tunnista, nende silmis on see Roomast üle võetud päikesejumala kummardamise püha. Sünnipäevi nad nagunii ei tähista, ammugi ei tunnista nad, et Kristus sel ajal sündis, vaid ütlevad, et selle kohta pole ajaloolisi tõendeid, mis on ka vist tõsi. Neil on omad pühad, mida nad peavad.