REIN TAAGEPERA: Bulgaaria elevant

Ta pole mind märganudki. Mina ütlen, et tunnen survet. Ajakirjanik küsib: kumb valetab? Naerab põlglikult, kui ütlen, et kumbki ei valeta. Esitab „printsipiaalse” normi, et kui üks ütleb sama asja kohta üht ja teine vastupidist, siis üks kahest peab valetama.

Tegelikult võib küsimus olla liiga udune, ent tihti ei märka me vastates seda esile tuua. Täpsemad küsimused oleksid: „Kas te tunnete, et teile avaldatakse survet?” ja „Kas te tunnete, et avaldate survet?” Siis on minu „jah” ja elevandi „ei” omal kohal.

Kui aga küsitakse pealiskaudsemalt – „Kas oli surveavaldus?” –, siis läheb asi sassi. Kui ma ei märka küsimuse vigasust, siis vastan oma tunde kohaselt „jah”, mida elevant ei kinnita.  Kui märkan ja täpsustan, et mina igatahes tunnen survet, siis võib „printsipiaalne” küsija mind süüdistada, et hiilin  esitatud küsimusest kõrvale. Eriti kui ta on küllalt lihtsameelne, et kahe küsimuse erinevust mitte tajuda, või kui arvab, et lugejaskonda saab manipuleerida lihtsameelsuse rööpaile.

Kas mu jutt läheb igavaks? Kas eristan varjundeid, mille üle pole mõtet pead murda? Aga need eristused teevad vahet, kas on skandaalne valetamine või ei ole. Muidugi, kui tunda, et skandaal on põnev ja skandaalitus igav, siis olen mina lihtsalt põnevuse rikkuja. Aga meie ühiskonnas on küllalt tõelisi kitsaskohti, mille üle muret tunda, nii et ei tasu odava põnevuse teele langeda.

Igal otsusel on tagajärjed, mitmed tagajärjed –  mõned soovitavad, teised ebasoovitavad, kolmandate suund etteteadmatu, neljandad lausa ootamatud. Rasked on need otsused, kus head ja halvad tulemused on peaaegu tasakaalus, aga ometi peab otsuse tegema, sest otsustamata jätt võib olla halvim otsus. Võtame oletatava juhtumi.

Suva — vaid vormiliselt

Mis juhtub, kui Bulgaaria valitsus otsustab panna kellegi türklase keelatud nimekirja? Mis on selle kasu ja kulu? Vormiliselt on see Bulgaaria suva – pane või keelu alla rohkem isikuid kui kõik teised euroliidu maad kokku. Kui küsida Brüsselis, kas selle vastu on seadust, on vastus „ei”. Kui küsida, kas on tava, on vastus ikka „ei”. Aga tähele pannakse ikkagi. Ja kui Bulgaaria tuleb välja mõne oma sooviga, siis meenub kõigile Brüsselist Tallinnani, et ah, need on need, kes Türgiga naginat peavad.

Kas see tähendab, et Bulgaariale avaldatakse survet keelatud nimekirja kärpida? Ei ole midagi nõutud. Pole isegi öeldud: „Võiksite ju...” Aga hinda Bulgaaria maksab. Kõige raskemalt siis, kui ta aru ei saa, kuidas asjad on seotud. Kui aru saab, siis kaalub otsuse soodsad ja ebasoodsad tahud aeg-ajalt uuesti üle.

Võib-olla ilmneb, et negatiivsed tulemused olid suuremad kui varem võis arvata. Või et otsus oli õige, ainult et enamus soovitud tulemusest on juba käes ja nüüdsest peale oleks rohkem kulu kui kasu. Siis on parem keeld tühistada. Hea, kui Bulgaaria valitsus saab seda teha vaikselt, sest ajakirjanduse sekkumine võib lisada kulusid – siis, kui ajakirjandus teeb näo, nagu ei saaks aru, kuidas asjad on seotud.

Teine asi oleks muidugi siis, kui Bulgaaria ajakirjandusel oleks selline maine, et arutatakse rahulikult kõiki selle sammu pluss- ja miinuspooli. Pidades samal ajal ka meeles Otto von Bismarcki soovitust, et vorstitegemist ja diplomaatiat ei maksa liiga lähedalt vaadata.

Maa, kellelt avalik arvamus nõuab täiesti avalikku diplomaatiat, riskib sama palju kui maa, kus diplomaatia on täiesti varjatud.