Rein Sikk: Vanaemad ületasid parlamenti
Mis oli viimase aja tähtsaim soome-ugri sündmus, mis on maailma me hõimlastest rääkima pannud, rahvakilde näha aidanud? Nii küsin sel nädalal, mil Ungaris Siófokis tuleb kokku soome-ugri kuues maailmakongress, 25 miljoni hõimlase tähtsaim foorum.
Eesti suur võimalus end näidata algas ja ka luhtus 17. veebruaril 2011, mil riigikogu kuulutas hõimupäeva lipupäevaks. Sellele eelnes Jaak Prozese ennastunustav lobitöö, mis kaasas enamiku Eesti soome-ugri huvilistest. Paraku ei järgnenud väärt teole poliitikute järjepidevat trummitagumist, idee rahvusvahelist edendamist, et hõimupäeva lipupäevana väärtustamine toimuks ka Soomes, Ungaris. Ja eelkõige Venemaa soome-ugri vabariikides. Et 25 miljoni lipud tõesti hõimupäeval väekalt lehviksid. Et küsiksid, kuis peatada hõimukeelte ja -kultuuride väljasuremine idapoolsete soomeugrilaste seas.
Udmurtia vanamemmed
Riigikogu üks suuremaid toetusgruppe – 28-liikmeline soome-ugri oma – pole suutnud hõimlaste parlamente oma kihutuskirjade ja ettepanekutega kihama panna, Eestis sündinud ideed idandada. Tõtt- öelda näeb avalikkus nende soomeugrilist tegutsemist harvemini kui kärbsemusta.
Sel Eesti positsioonide minetamise taustal on komeedina taevasse tõusnud aga Udmurtia vanaemade supergrupp Buranovskije Babuški. Mäletate – nad saavutasid oma etnopopiliku etteastega miljoneid joovastanud Eurovisioni lauluvõistlusel teise koha. Need vägevad vanamemmed on soome-ugri maailma olemasolu tutvustamiseks, sellest rääkima panemiseks praegu rohkem ära teinud kui kõik Udmurtia valitsused kokku. Eesti parlamendist ma ei räägigi. Just udmurdi vanaemad panid Euroopa (ja isegi Eesti telekommentaatorid) aru saama: Udmurtia on olemas. See mõte teeb kongressile sõitmisel südame soojaks.
Rein Sikk, soome-ugri maailmakongressi delegaat
