REIN SIKK: Supersõduri surm kaubanduskeskuses

Õnneks ei ole Eestis sellist ameerikalikku tragöödiat juhtunud. Kuid kaitset pole. Pigem tundub, et liigume paraadmarsil tragöödia suunas. Nimelt on nii kaitseväe kui ka kaitseministeeriumi kõrgem juhtkond aastaid jätnud tähelepanuta sõjalistelt missioonidelt naasnud meeste mured, eriti vaimse tervise. Eestis valitseb senini supermeeste kultus. Meie poisid saavad missioonidel kiita, on terasest musklite ja raudsete närvidega.

USA-s ja Suurbritannias, kus sõjameeste vaimse tervisega on tegeldud ligi sajand, teatakse, et probleeme tekib igal viiendal sõjas või missioonil käinul. Ei ole põhjust arvata, et Eestis oleks asi teistmoodi. Ja rumal on oletada, et sõda mööduks meie meestest jälgi jätmata. Arvestades, et Eesist missioonidel käinute hulk ületab peagi tuhande piiri, võib karta, et meie hulgas on paarsada suurte murede ja probleemidega praegust või endist sõjameest. Missioonidele saadetavate meeste arvu oluline suurendamine suurendab ka probleemidega tagasitulijate arvu.

Küsimus, mis saab meestest siis, kui missioon lõpeb, avab kurva pildi, millest rääkida ei taheta. Vägivald, lahutused, alkoholism jm mured kuni enesetappudeni. Tõtt-öelda sellest suurt kõnelda ei saagi, sest endiste missioonimeeste probleemide kohta puuduvad täpsed andmed. Keegi pole uurinud, mis on missioonimeeste närvidest ja tervisest saanud aasta või viis pärast püssi nurkapanemist. Lahkub mees sõjaväest, lahkub ta ka sõjaväestatistikast. Hea, kui säilib kontakt väeosa psühholoogi või kaplaniga.

Tublid naiskodukaitsjad

Sel taustal tegutseb käputäis naiskodukaitsjaid, kes on võt-nud missioonimeeste ja nende perede saatuse oma südameasjaks. Nad korraldavad missioonimeeste peredele tugiprogramme, nende telefonidele tuleb musti murekõnesid. Tegutsevad ka väeosade psühholoogid ja kaplanid, kuid nemad saavad palka eelkõige praeguste, mitte endiste missioonimeeste hingetugedena.

Puudub sõdurite ühiskonda ja perede juurde tagasitoomise üleriigiline programm, rääkimata usaldustelefonist või missioonimeeste kodust, kus endiste relvavendadega koos ja spetsialistide hoole all tervist turgutada.

Milleni hoolimatus viib, teame Vietnami sõja veteranidest rääkivate filmide põhjal. Muude murede kõrval tuli neil ju üle elada osa ühiskonna hukka-mõist, nagu täna siingi. Olen rääkinud Iraagis käinud poisi emaga, kes palus: ärge mind ja poega lehte pange, hakkavad mõnitama. Ühiskond on ju Iraagi missiooni asjus lõhki. Kes pooldab, kes peab okupatsiooniks. Pole kerge olla missioonil Eesti rahvusvahelisi kohustusi täitnud mees, kui koduküla taat sõimab sind okupandiks ja võrdleb punasõduritega. Kui lisanduvad veel tsiviilelus kohanemise raskused ja peremured, on kibestumine kerge tulema. Naiskodukaitsjad teavad rääkida missioonimeestest, kes vihkavad kõike ja kõiki.

Ning ühel päeval tormab tühja pilguga endine sõdur...