REIN SIKK: Reostatud rannas põlesid elusad linnud

Järsku hakkasid leekidest tiibade loperdades välja roomana, paterdama tulepallid – põlevad, veel elus linnud. Pealtnägijad ahmisid õhku.

Päästetöödel, mis meenutasid alguses anarhiat, ei tuldud selle peale, et kontrollida, kas linnud, keda surnute pähe kotti topiti, on ikka surnud. Keegi polnud vist öelnud: kontrollige. Nii ei kontrollitudki, täideti kogumise korraldust oma peaga mõtlemata. Samas võinuks surmale määratud suleliste piinad lõpetada isegi kivi või raske roigas. Kuid alles hiljem jõuti lindude hädatapmiseni.

Pole vahet, kas elusalt põles kümme või sada lindu. Kui me ei oska hinnata ühe linnu elu, kas on lootust, et meile läheb korda kümne kaaskodaniku oma?

Linnud on eestlastele tähendanud enamat kui vaid sulelist olevust. Mart Mäger on oma kolmesajaleheküljelisse uurimusse lindudest rahva keeles ja meeles kokku kogunud osa eestlaste linnuaustust ja linnu-usku. Alates sellest, kuis põllumees tervitas kevadel iga rändlinnuparve kojusaabumist. Kuni uskumuseni, et just lind on see, kes viib me hinge toonelasse. Mida ütleme nüüd seal kohatavatele lindude hingedele?

Juriidiline superkondoom

Südamega kalamees teab: pärast suurema kala väljatõmbamist tuleb talle kivi või kurikaga vastu pead anda, et niigi surmale määratud olend ei piinleks. Südamega vähipüüdja lööb konnagi enne nülgimist surnuks, et surmale määratud looma piinad lõpetada. Ning vähkide keetmiseks ajab vee tulisemast tulisemaks. Taludes olid vasikate ja sigade veristamisel abivahendiks kirvesilmad või puuhalud. Kõigepealt loom uimaseks, alles siis nuga kõrisse. Piinade vältimiseks. Stseene jalust viga saanud hobuste mahalaskmisest, et hoida neid piinlemast, oleme kinos kõik näinud. Inimesel, isegi siis, kui ta teisi elusolendeid hukkab, on olnud süda õiges paigas.

Kus olid siis tänuväärset päästetööd tegijate südamed? Kuidas juhtus, et lindude võimalik elusolek ei läinud kellelegi korda? Kuidas elusad linnud tulle sattusid?

Aga kuidas juhtus, et piirivalvuritele ja keskkonnakaitsjatele ei läinud korda esimesed teated hiigelreostusest Eesti ligiduses? Kuidas juhtus, et pangajuhile ei läinud korda tema salatsemise pärast politseisse viidud süütud inimesed, keda süüdistati võltsitud sajakrooniste kasutamises? Kuidas ei läinud turvameestele korda presidendilossis läbustav ja riigi sümbolit teotav seltskond?

Kogeme – igaüks ajab oma kohustuslikku rida, aga ei mõtle laiemalt, nagu oleks see keelatud. Pealegi, kui toimuv on juriidiliselt korrektne, polekski nagu vaja mõelda, rääkimata südamega tundmisest. Nn juriidiline korrektsus hakkab muutuma universaalseks superkondoomiks, mis kaitseb kõikvõimalikke lollusi ja sigadusi ebasoovitavate tagajärgede eest.

Ma ei tea, kuidas mööduvad elusate lindude tulle viskajate ööd. Mina nägin igatahes unes Alfred Hitchcocki kultusfilmi meenutavaid košmaare lindude kättemaksust. Mine sa tea, äkki oli lindudel õigus?