REIN SIKK: Obama toob Eestile venelasest presidendi

Pa­dueest­la­sed püüavad kirg­li­kult tões­ta­da, et en­ne tõuseb päi­ke sol­giämb­rist, kui ve­ne­la­ne Ees­ti pre­si­den­diks saab.

Nüüd, pä­rast mus­ta­na­ha­li­se Ba­rack Oba­ma va­li­mist Amee­ri­ka pre­si­den­diks, on küsi­mus veel­gi ak­tuaal­sem. Võõra­vi­ha asen­da­mist sal­li­vu­se­ga ei va­ja üks­nes lom­bi­ta­gu­ne maa. Ka Ees­ti va­jab se­da. Mus­ta­na­ha­li­ne pre­si­dent Amee­ri­kas tä­hen­dab hin­ge­list pu­has­tu­mist. Ve­ne­la­sest Ees­ti pre­si­dent oleks märk te­ge­li­ku ra­hua­ja saa­bu­mi­sest eest­las­te ja mit­te-eest­las­te su­he­tes­se.

Tõen­äo­li­selt on Ees­ti ve­ne­la­sest pre­si­dent nai­ne, näi­teks Ma­ria Iva­no­va. Kõiki­del ko­ha­li­kel va­li­mis­tel on just Ida-Vi­rus ol­nud nais­te kan­di­dee­ri­mi­ne märk­sa suu­rem kui mu­jal Ees­tis. Ar­ves­ta­des maa­kon­na eest­las­te osa­kaa­lu väik­sust, on seal­ne kesk­mi­ne po­lii­ti­kas­se pürgi­ja just slaa­vi pä­ri­to­lu nai­ne.

Suur­de po­lii­ti­kas­se jõud­nud nai­sed ja ees­ti­ve­ne­la­sed tea­vad: võrrel­des ta­va­li­se ees­ti me­he­ga pea­vad nad pin­gu­ta­ma kolm kor­da enam, ole­ma tar­ge­mad, tub­li­mad, lä­bilöö­va­mad. Ai­nult siis saa­vad nad võima­lu­se. Aga kui võima­lus ja tar­kus on käes, po­le trium­fi­ni pikk maa.

Piiridest üle

Kui sünnijärg­ne Ees­ti ko­da­nik Ma­ria Iva­no­va suu­dab ol­la kõrge­mal oma rah­vu­sest, on lä­bilöök pre­si­den­di­na võima­lik. Oba­ma rõhu­tas: ta po­le val­ge­te ega mus­ta­na­ha­lis­te Amee­ri­ka ega ka la­tii­no­de Amee­ri­ka pre­si­den­di­kan­di­daat. Ta ta­hab saa­da ko­gu Amee­ri­ka pre­si­den­diks. Ja tal­le lä­heb kor­da nii nut­tev neeg­ritüdruk ää­re­lin­nas, juut koh­tu­laua ees kui ka val­ge me­he mu­re Iraa­gi sõjas. Oba­ma lä­bilöök al­gas siis, kui ta ei püüdnud enam üks­nes mus­ta­na­ha­lis­te hää­li.

Kui sa­ma loo­gi­ka jär­gi käib Ma­ria Iva­no­va, võites eest­las­te hin­ge ja süda­med, on ta pre­si­den­di­kan­di­daa­di­na te­gi­ja. Pea­le­gi, slaav­la­ne on eest­la­sest emot­sio­naal­sem ja at­rak­tiiv­sem. See jääb va­li­ja­le sil­ma. Nais­lii­ku­mi­se ak­ti­vis­tid mä­le­ta­vad Ida-Vi­ru­maa koo­li­tust, kus rää­gi­ti po­lii­ti­ku riie­tu­sest. Po­lii­ti­kas­se suun­duv eest­lan­na pi­das olu­li­seks üli­mat kor­rekt­sust ja re­ser­vee­ri­tust, nä­gi väl­ja na­gu ma­tu­se­kor­ral­da­ja. Slaav­lan­nad soo­vi­sid aga män­gu pan­na kõik, mis nai­sel on. Rõhu­ta­tult kõrged kont­sad, lühi­ke see­lik, de­kol­tee ja sä­rav meik, sä­ra­vad eh­ted. Kõik see tun­dus nen­de kul­tuu­ri­taus­tas loo­mu­lik.

Ja mis saab vas­tu ol­la, kui pre­si­dent suu­dab rää­ki­da kol­man­di­ku­ga rii­gi rah­vast nen­de ema­kee­les, mit­te ei pea ka­su­ta­ma tõlgi abi. See on maius­pa­la mit­te-eest­las­te jaoks. Et Ma­ria Iva­no­va rää­gib ka per­fekt­set ees­ti keelt, po­le va­ja mai­ni­da.

Kas on siis sel­les mi­da­gi hul­lu, kui meie, Ees­ti Va­ba­rii­gi ko­da­ni­kud, Ma­ria Iva­no­va ene­se­le pre­si­den­diks va­li­me?

Kui va­li­me, ju siis usu­me, et just te­ma võib kõige pa­re­mi­ni Ees­ti as­ja aja­da.

Kõige­pealt oo­tab aga täit­mist Len­nart Me­ri soov, et rah­vas peab saa­ma ot­se pre­si­den­ti va­li­da. Ma­ria Iva­no­va, ol­gu ta siis ha­ka­tu­seks kas või mi­nis­ter, on järg­mi­ne samm sal­li­vaks saa­mi­se teel.