REIN SIKK: Mida on presidendil pritsimehelt õppida?

Ei president, peaminister, riigikogu esimees ega keegi teine pole veel selge sõnaga öelnud, mida tuleks uue tõusu tulekul teha. Kas taas ohjeldamatult tarbida, mittevajalikke vajadusi rahuldada, hindadesse ja kinnisvarasse õhku puhuda? Et mõne aasta pärast koosneks riik taas mullidest, mis ühel päeval vilinal tühjaks jooksevad.

Kas uut tõusu on meile vaja selleks, et taas pankasid nuumata, liigkasuvõtjaid kosutada, mittevajalikke pappmaju ja plekkpõrnikaid soetada? Et poodelda pelgalt sellest saadava mõnu pärast? Ja hiljem saata hukkaläinud toitu, tarbetuid riideid ja mõne pisiveaga kodutehnikat tonnide kaupa prügimäele.

Andke andeks – see on ummiktee, ühe kriisi lõpetamise pelgalt selleks, et uut alustada.

Tegelikult suutis Eesti rahvas juba aasta eest tõestada, et oleme vintske ja isepäine kui pajuvits. Suudame end kiiresti totaalse tarbimise koorma alt sirgeks ajada, kulud kokku tõmmata. Mäletate ju, mis juhtus, kui ilmnesid esimesed kriisimärgid? Kõik me eraldasime korraga sikud lammastest ja sõklad teradest. Ostsime poest vaid seda, mida vaja. Kulutasime küll, aga rahuldasime tegelikke, mitte näilisi vajadusi. Siis polnud veel päev-päevalt kasvavat töötute armeed ja suuri auke rahakottides ning pankrotirusikas ei raksatanud raskelt.

Kõige-kõige kompleks

Saime oma peaga aru, et aitab sest tarbimishullusest küll. Äkki olime selleks ajaks suutnud ära põdeda sovetiajast pärit kompleksid, et meil peab kõik olema kõige suurem, kõige ilusam ja kõige pikem. Mitte niivõrd selle pärast, et meil oleks seda kõige suuremat ja ilusamat ja pikemat ilmtingimata vaja, vaid sellepärast, et naaber näeks ja Eesti teaks, et sealt tuleb mees, kellel on kõige-kõige-kõige. Kui kõige-kõige kompleksides parandamatult haiged välja arvata, oleme nüüd kainemad ja tervemad. Kannatame kriisi ära ja …

Ja siis tuleb ajju must auk, sest ma loodan, et me ei taha enam vana viisi edasi minna, haigelt tarbida. Agu uut moodi olla, teist moodi olla ei oska.

Ning siin tulebki appi pritsimees Peetri tarkus. Tema näeb üldjuhul juba põlevat maja kustutades, miks tuli lahti läks: kas olid juhtmed korrast ära ja kärssamas või peremees lakku täis ja koni hambus. Ja pritsimees Peeter ütleb vea põhjuse kohe ka kõva häälega välja, et uut jama ei tuleks. Sest ei tasu tuld või kriisi kustutada, jättes kärssavad juhtmed ripakile. See on ju rumal, see toob vaid uue tulekahju.

Nüüd on aeg, mil kabinettides alates Kadriorust ja lõpetades vallamajaga kribatakse paberile esimesi vabariigi aastapäeva kõnede visandeid. Nendest, kus valitud annavad valijaile arutlemiseks ainet eilse ja homse kohta. Loodan väga, et kõik, kel avalik isamaaline ülesaste kavas, arutavad koos rahvaga teemal, mida teha siis, kui kriis on läbi. Milline võiks siis olla Eesti oma tee? Ning kui head mõtet pähe ei tule, tasuks küsida pritsimees Peetrilt. Teda võib leida igast linnast ja vallast.