REIN SIKK: Lumi tuli, köis kaela

Et kas oleme muutunud juba nii halvas mõttes ameerikalikuks, et kuulutame esimese lumehelbe saabumisel välja rahvusliku katastroofi ning palume inimestel igaks juhuks koju jääda. Või võtame asja rahulikult, sest talvel ja kevadelgi sajab meie kliimas ikka lund, vahel vähem vahel rohkem.

Ning siis tuleb oma elu korraldada loodust arvestades. Sõita autoga 30 kilomeetrit tunnis, mõned kohtumised ära jätta ja kui vaja siis ka elektri asemel küünlavalgusega läbi ajada.

Mõtteaineks kolm tähelepanekut.

Maal, Lääne- Virus, Kadrinas oli rahvas hommikul rõõmus ja lustlik. Kooli minevad lapsed hullasid lumes, mehed puhastasid suurema tigetsemiseta autosid ja ootasid, et kas traktor lükkab teeraja puhtaks või peab oma auto ja naabrimehe abiga lumest välja punnitama. Suhtumine oli normaalne – Eestis sajab ikka lund. Ja pealegi on lumi parem kui pori.

Maakonnalinnas, Rakveres oli rahvast hommikul nii rõõmsaid kui tigedaid. Oli neid, kes sõitsid autoga külg ees ja sumpasid põlvini lumes ja huilgasid rõõmuga - et ohoo - ega tali taeva jää ja kui oli lumesadu, siis peabki lumine olema. Leidus aga neidki, kes pahandasid kuis jõudsid, et lumi maas, ja tänavad lumised ja kõik ametnikud on selles süüdi.

Pealinnast hommikul saadud info, telefonikõnede ja internetti riputatud uudiste alusel olen aga aru saanud, et seal on suurema osa inimeste jaoks lahti totaalne kaos. Eeldatakse, et päevapikkuse tuisu järel peavad tänavad olema sama puhtad kui nädalase sula järel ....

Selles suhtumises – olgu ilm milline tahes, kõik peab alati lepse reega laabuma, on tegelikult paljugi ohtlikku. Selle suhtumise supernäiteks oli Pärnu kurikuulus uputus, mille eest küll hoiatati, aga hoiatused ei jõudnud pärale ei sundinud paljusid inimesi midagi ette võtma oma vara kaitseks. Sest ei usutud, et loodus on meist üle.

Pigem levis siis ja levib tänagi kunagi N. Liidu mõtemall, et kui tahame paneme Siberi jõed tagurpidi voolama. Inimene on ju looduse absoluutne peremees…

Ega ikka ei ole küll!